Prillide poolest samast lastekodust

Öösel vastu kolmapäeva sadas akna taga roosas hämaruses nii kaunist laia lund, et ma ei raatsinud magamiseks silmi kinni panna - kogemusest teadsin juba, et mõne tunni pärast tuleb selle talvise ilu asemel taivast jälle vett... Hommikustes lehtedes kirjutati kohutavast eriolukorrast, mis Põhja-Itaalia elu täiesti peapeale keeras. Muiates meenutasin kodust Tallinnat, mil teda viimati nägin ja ostsin endale musta mehe käest vihmavarju.

Eile oli pikk ja produktiivne päev. Kontsadel. Varahommikul kell kümme tutvusin kooli paljundusteenusega. Lahtiolekuajad kattuvad kahjuks minu magusaima uneajaga: iga päev 9-12. Kallis oli ta kaa. Hää küll. Sain vajalikud noodid paljundatud, originaali õpetajale tagasiviidud ja tunni aja ka paika. La prossima fermata: Ufficio di Erasmus. See oli kahjuks hõivatud ja mul tekkis pooletunnine paus kuni erasmuslaste koosolekuni. Üllatuslikul kombel oli koolimajja pühade ajal tekkinud teine (sic!) õpilasetele mõeldud internetiseeritud arvuti ja see oli lausa erasmuslaste eelkasutusõigusega!!!
Järsku ilmusid nurga tagant kaks hingeldavat noormeest. Nad arvasid, et olid meie kohtumisele hiljaks jäänud ja vastupidist avastades eriti rõõmsas meeleolus. Asusin kohe tutvuma - üks oli Stefan ja Münchenist, teine vist Clemens ja .. ää.. krt, seda teab kustkohast. Ma arvan, et te mõistate, mis põhjused peituvad minu valikulise mälu taga. Jusst. Ettetõtates, ülaloleval pildil EI ole kumbki neist poistest.

Sakslane oli pikka kasvu, tugevate näojoontega ja kutsus mind kohe pärast viisakuste vahetamist ooperisse. Mis sa veel tahad?!

Kõik, kes te mu nurgakest loete ja mind vähegi tunnete, olete kursis minu liialdava dramatismiga. Mõelge selle üle ja lugege mu eelnevat lõiku uuesti. Nendele, kes läbi minu roosade prillide hästi lugeda ei näinud, kirjutan uuesti ja väheke.. faktipõhisemalt.

Keskkooli muusikaõpetajaks õppiv Stefan E., pärit Münchenist, õpib Milanos Erasmuse-raames klaverit. Koos oma kaas-erasmuslastega oli varasemalt kokkuleppinud kohtumise Leonardo-kuju juures, et minna hulgakesi õhtuse ooperietenduse piletisappa. Viisaka inimesena (mitte nagu see.. Clemens?) andis selle informatsiooni edasi ka kuupealt kukkund kurgimüüjale (loe: allakirjutanu) ja sisustas nii enda kui vestluspartneri aja koosoleku alguseni maast-ilmast juttu tehes.

Kellele meeldis teine versioon sündmustest rohkem, võib endale lugemiseks uue blogi otsida!

Nii, kuhu me jäimegi? Ahjaa. Koosolekul istusin loomulikult oma uue tuttava kõrvapeale. Sain teada, et tal on väga nakkav naer, selline.. Helga-Jaah! ja ta kasutab seda päris tihti :) Sain tuttavaks ka kahe saksofoni-mängijaga ja ühe toreda tüdrukuga Riiast, oleme ühe õpetaja juures.
Tema tõstatas küsimuse, kus siin koolis muusikat saab kuulata, raamatukogus? Meie coordinator Robert (väga tore ja suurepärase inglise-keele oskusega mees) tegi sellepeale ää... Põhimõtteliselt küll, aga siis te peate võtma oma õpetajalt selle konkreetse loo kohta, mida te õpite ja kuulata tahate, paberi. See võttis pehmelt öeldes tummaks. Kui kõnevõime naases, pärisime, et kuhu me siis minema peaksime, kui oma muusikavarud ammendatud? Siin lähedal on linna raamatukogu suurepärase muusikaosakonnaga! On veel küsimusi? Ei? Siin on teile väikene küsitlus, et kuidas te kooli, personali ja teenustega rahul olete. Lehe tagaküljel on veel tühi kastike - sinna kirjutage palun 80-100 sõna omapoolseid ettepanekuid. Ei suutnud mina oma keelt hammaste taga hoida, et see kastike jääb küll tillukeseks.. Alles ma kiitlesin kursaõele, et mul on aina üks suur õnn näos - olen vist oma sarkasmivarud ammendand. Aga näe, oli ikka üks piisakene veel tõrrepõhja jäänud...

Õekesele mõeldes katsun lühidamalt: edasi rääkisin Robertoga oma õppeainete valikust (mis ei saagi vist enne jõule korda) ja tormasin kontsaklõbinal Leonardo juurde. Konservatooriumist jõuab La Scalasse 15 minutiga. Sabatasime kolmveerand tundi kõrvu kohaliku maskoti-piletimüüja koeraga ja siis kutsus Stefan mu lõunale. (ok, faktiliselt ütles ta, kes tahab lõunale tulla ja ma olin ainus, kel hommikusöögi vahelejäämise tõttu korinaregister täiega töötas ja aega-tahtmist oli minna). Fakt: tal on pikad jalad ja kontsadeta jalanõud. Kapates üle munakivide ja trammirööbaste tudengite Mensasse (söökla) lõid mu tallad tuld välja, aga näol oli naeratus. Või valugrimass, ma pole kindel... Teepeal jutustades selgus, et meile mõlemale meeldib linnas kolada ja jalgrattaga sõita ja et kohalikud tudengid mässavad kõrghariduse reformimisplaanide pärast. /Homme peaks miski suurem meeleavaldus toimuma/. Sööklas selgus, et toit on rasvane ja et Stefani seiklused elukoha leidmisel kestsid minu kahe päeva asemel kaks nädalat lahenedes samade inimeste kaudu.
Kõht täis, juhatas ta mu õige trammi peale ja rohkem ma teda näinud ei ole. Kuna mu eriala-tund algas täpselt siis, kui piletisaamise teine etapp, jäi mul ka teisel katsel Don Carlo nägemata. Kolm on kohtuseadus?

Tagasi kooli jõudes otsisin üles oma kammerlaulu õpetaja, kes minuga üllatuslikul kombel kohe tundi alustas. Järgmine on juba homme hommikul kell 10 ja mul ei ole veel ühtegi neist nootidest, mida ta mul käskis õppida. Ja selles on puhtalt süüdi ilusad unenäod kella 9-12 täna hommikul!

Siis erialasse, kus mu järjekorras kolmas õpetaja jäljendas eelmist kahte, vaatas pikalt otsa ja ütles, et ta ikka ei tea, kas ma olen metso või sopran. Oeh. Tõsi, seekord oli mu alumine register eriti mõnusalt lahti ja ülemine (tehnikale vaatamata, ütles õp) oli ikkagi probleemne. Siis palus ta mul laulda kodust ülesannet - Amelia aariat Verdi 'Maskiballist' - Morro, ma prima in grazia, mis lõpukadentsis tuleb 3. oktavi do-bemollist alla väikse oktavi la-bekaari... Ütles, ära karda ja pärast ühe teise tüdruku sama aaria esitust käskis mul veel korra laulda! ARGHH!!!! Mis võistulaulmine see on?!?!? Loomulikult ma kardan! Aga samas oli lahe kaa :) Eks see turismireis siin ongi ju selleks ette võetud, et oma hirmudest üle saada...

Koolist väljusin millalgi pärast seitset ja üheksa paiku sain asuda oma armsa pasta kallale. Pika päeva lõpuks nautisin värsket House'i ja uinusin tilkuva räästa häälte saatel.

Mul oli tõsine plaan ka tänasest päevast pajatada, aga tudu ootab. Kes tahab teada saada mu prillikaksiku identiteeti, peab mu kirjaplokki ka homme sirvima!