See Trepp

Pühapäeval võtsin kolmandat korda ette tee kõigi ooperilauljate pühamuni. Heh, püha muni.. las ta jääb.

Milaanos on ooperi vaatamiseks kaks moodust, nagu valge inimene v siis nagu kõik ülejäänud. Tõsi, kaaviari söövad tänasel jõuluõhtul küll mõlemad ;)

1. KLASS: Valge Inimene

Piletihind – 187 eur

Hankimine - livrees teener toob kuldkandikul koju kätte (autori fantaasia: ei tea, ei kuulu 1. klassi. Veel.)

Saabumine teatrisse – seitse minutit enne etenduse algust, peauksest

Istekoht – keskloož

Vaade – suurepärane, kui silmad lahti teha

Vaheaeg – veedad kohvikus koogitüki taga, mis maksab rohkem, kui 2. klassi inimese teatripilet

Lahkumine teatrist – su Bentley ja sohver ootavad sind ukse ees, kuni oled oma autogrammidega kava kätte saanud ja kohustusliku pildi solistidega lava taga ära teinud

2. KLASS: Hallid-Beezhid-Kollased

Piletihind – 12 eur

Hankimine – majandusliku puudega kodanikele on eraldi kassa, kus on igaks õhtuks müügis 140 galeriikohta. Sellise pileti saamiseks tuleb seista 2x1 tund sabas. Kella ühe paiku päeval seisad ja ootad, et Neile teada anda: mina, Mari Tamm, tahan täna etendust näha. Nad võtavad sult nime ja annavad vastu numbri. Kella viie paiku pärastlõunal seisad ja ootad, et kuulda oma nime ja saada vastu numbrilipik. (See on hetk, kui tegelikud huvilised sõelutakse välja võibjukah-seltskonnast). Pool tundi hiljem seisad sa ikka veel, et kuulda oma numbrit, mille järgi lubatakse kassasaali piletit välja ostma.

Saabumine teatrisse – uksed avatakse kolmveerand tundi enne etenduse algust. (Selle tunnikese pileti saamisest sinnamaani veedad Duomo platsil Maci jäätist süües ja/või raamatupoodides soojas olles). Erand pole ka nurgatagune kõrvaluks, kust pääseb galerii taevatrepile – ehk just sellest pikast ronimisest on teater oma nime saanud?

Istekoht – lühtriga samal tasandil, põlved kurgu all, tagumikutunne naabriga on vägev.. Ometi on igaühel isiklik subtiitrimassin.

Vaade - olenevalt õnnest - vasakule, paremale v eesistuja kuklale.. kui jaksad veel oma väsinud silmi lahti hoida.

Vaheaeg – möödub jalgu sirutades ja kaasatoodud köhakommi lutsutades – tundidepikkune sabatamine annab end tunda

Lahkumine teatrist – jooksuga metroo suunas, sest ei tea, kas pühapäeva õhtul pärast kahtteist veel mõni rong koduni väljub

2008. aasta 21. detsembri õhtul esitati La Scala teatrimajas Giuseppe Verdi ooperit Don Carlo. Ülilühike sisukokkuvõte: õnnetu armastuslugu Hispaania ja Prantsusmaa kuninglikus õukonnas 16. sajandil.

Neli tundi oli minugi jaoks katsumus, saage sellest nii õigesti aru, kui iganes soovite. Saal oli muidugi vägev, lavastus ja lavakujundus lihtne, ent kaunis. Orkester ja suur koor musitseerisid hea dirigendi käe all laitmatult täpselt ja koos (kui üks flaamlaste ansambel välja arvata). Kõla oli ilus, ümar ja ühtlane kõigil solistidel ja kogu aeg - selline peabki La Scala esimene koosseis olema. Publik mu ümber aina karjus braavosid, mina tihtilugu ei mõistnud, mille peale. Kui Carlot mängib tohutu, laialivalguv, sisemise energiata lontu, siis tema kauni kallima kiidulaulu mehe kangelaslikkusest ma lihtsalt ei usu! Andke andeks v pange pahaks. Noh.. las ta jääb. Ehk julgen uuel aastal sama etendust teise koosseisuga vaatama minna.