Pikk päev sai alguse kolmveerand kümme hommikul kooli raamatukogust, kust üritasin leida vajalikke noote ja neid siis ka loodetavasti paljundada. Läksin teenindusleti juurde ja küsisin, kas nad võivad mind aidata - kust ma peaksin otsima ja kuidas? Neid oli u neli, kes osutasid mu seljataga-olevale kartoteegikapile. Ahah. Kas muud moodust ei ole? ( Nii palju ma juba teadsin, et kaardikesed selles kapis on kirjutatud värisevi käsi ja enamasti ei sisalda infot, milline laul asub millises kogumikus). Üks naistest haaras mu käest nimekirja lugudega ja asus dešinfitseerima-dikteerima teisele naisele minu enda tarbeks mõeldud käekirja. Too toksis kuuldut vaevaliselt arvutisse. Miks, oo miks ei võiks ma seda ise teha?!? Andke mulle arvutit! Viis minutit hiljem olin ma nii palju targem, et seda ühte lugu kümnest vajalikust neil EI ole. Vähemalt mitte süsteemis ja osutasid ühe nurgariiuli suunas, millel asuvad raamatukesed pärinesid ilmselt juba sellest ajast, kui nad Verdi konservatooriumi uksetaha jätsid. Võite ju sealt ka otsida! Oeh. Loobusin ja püüdsin koondada oma mõtted sellele, kuidas end kahe minuti pärast itaalia keeles nootide puudumise pärast välja vabandada. Klassi ukse taga möödus must alati naeratav Roberto ja päris kaasatundlikult, mis mureks. Selgitasin. Ta vaatas mulle mõistmatult otsa - miks sa arvutist ei otsinud? Ää, ei tahtnud nagu leti taha trügida... Kõrvalruumis on seal mitu arvutit, võid ka netist otsida (Estri-moodi süsteem)! Lugesin. Rohkem kui kümneni. Ta vist juba aimas, et mu tagasiside-küsimustik saab olema veelgi ohtramate ettepanekutega...Kammerlaulu õpetaja oli üsna mõistev, sain natuke repertuaari kohta küsida ja kui klaverisaatja oma nootidega kohale jõudis, ka veidi laulda. Siinkohal juhtus minu jaoks miskit toredat, millest ilmselt ainult lauljad aru saavad: Schumanni 'Widmung', du bist die Ruh, du bist der Frieden jne. Mul ei tulnud õhust puudust!!! Täiesti rahulikult oleks võinud veel paar nooti sinna otsa laulda! Tempo oli täitsa tavaline, mitte oluliselt kiirem. Jälle tuju hea :)
Lõunaks kiire burks ja tagasi kooli erialasse. Minu jaoks oli oluline, et tundsin end lõpuks õiges kohas olevat - mis siis, et ma ei suuda veel kõike, paljud probleemid on iidvanad ja teised kõik laulavad ju sadakümme korda paremini - ma saan sellega hakkama! Minus tärkas mõnus elevus ja hasart endast jagu saada. Õhtusel peol tabasin end üllatuseks vestluskaaslasele kinnitamas, et tahan ooperisse ja mitte kammer- v koorilauljaks. Täiesti siiralt, üleliigse juurdlemiseta - pauhti!
Järgmine tund oli antiikmuusika. Sarmikas hallipäine härra võttis mind tänagi ülevoolava rõõmuga vastu ja hakkasime oma umbes keeltega taaskord pihta. Esimene kohtumine laupäeval oli meil selline:
Mina: Vabandan, et ei räägi veel itaalia keelt kuigi hästi. Kas saame inglise keeles suhelda?
Tema: Vabandust, ma ei räägi ega mõista eriti inglise keelt. Aga prantsuse keelt küll.
Mina: Kahjuks ei. Ehk räägite saksa keelt?
Tema: Ei. Aga Teie hispaania keelt?
Mina: Eei.. soome keelt?
Tema, naerdes: Ei. (Viimases hädas) Ladina keelt?
Kaks haritud inimest, kaheksa keelt.. õnneks on meil mõlemal ka käed-jalad küljes :)
Seekord ulatas ta mulle mitmekilose Händeli kantaadi Aci, Galatea e Polifemo ning sain aru, et mul on luksus valida, kas tahan karjuse v nümfi osa. Seejärel haaras ta noodi enda kätte tagasi, istus klavessini taha ja hakkas suure õhinaga mulle ette mängima/laulma. Tal on muide väga ilus hääl.. Tunni lõpuks tormas ta mind endaga kaasa viibates noodiga klassist välja ja trepist üles õpetajate tuppa näitamaks, kuhu ma selle esmaspäeval jätma pean. Sure maha, kui naljakas ja armas :) Mul on kahtlane tunne, et ta eelistaks mind Galatea rollis näha..
Linnast sain tulema õnneks enne, kui sciopero ühistranspordi seiskas. Viskasin koti koju ja suundusin Pennysse. Esimest korda. Mul oli vaja 3-5eurist jõulukinki oma nähtamatule sõbrale. Isegi hiina poest astusin läbi, aga ei leidnud sealt midagi, mida ise oleks saada tahtnud. Pennyst aga küll. Olen kaks nädalat otsinud lõnga ja vardaid, et šokolaadisöömisele asendustegevust leida. Sõitnud selleks kaubanduskeskusesse - niente. Nüüd lähen ma lihtsalt riiuli juurde, mille iga päev tulutult läbi sobran, sirutan käe välja ja võtan kahese paki jämedaid vardaid. Üks ja ainus, justkui mulle mõeldud. Täpselt nagu nädal varem pashminaga. Pole ja siis ühel hetkel on! Penny-magic!
Viisin vardad ja sibulad koju ning läksin teise Pennysse kinki otsima. Oli valida tiba kallite hantlite ja poole odavama pandoro-keeksi vahel. Loosi läks viimane. Sinna juurde Vana Tallinna suveniiripudel, sussi-šokolaad ja head soovid - käib küll. Tagasi majja jõudes öeldi mulle, etkõik peavad valmistama oma kodust traditsioonilist jõulutoitu. Appi! Kustkohast ma need verivorstid ja hapukapsad välja võlun kaks tundi enne pidu??? Ja kes maksab kinni nende vaeste heausksete eurooplaste haiglaarve, kui nad kogu selle kupatuse ilma eelneva treeninguta alla kugistavad? Ei. Lubasin juba end portugaallastele appi, kui eestlase eneseuhkus ootamatult pead tõstis. Midagi peab ju olema võimalik olematu ajaga mitte millestki teha! To the Internet! Leheküljelt www.eestitoit.ee leidsingi küpsised, milleks vaid jahu-õlut-margariini vaja. Nende teine, veel suurem eelis oli muidugi imelik nimi. Niisiis hüüdsin tüdrukutele, oodake mind kaa ja läksingi kolmandat korda Pennysse. Külma paduvihma ja juba märgade riiete-jalanõudega ei olnud see just kõige meeldivam tegevus. Sain kõik peale kaneeli, mida maitsestamiseks peale raputada - selle lubas mulle Maria anda, kui just keegi seda vahepeal just ära tarvitand pole. Muide, sõna cinnamon ta ei tundnud. Kaneel on aga portugali keeles täiesti sarnase kõlaga. Temal jäid kahjuks munad ostmata - otsas. Pidi vaeseke veel teise Pennysse kõmpima. Tänutundest lubasin teda vihmavarjuga saata ja oodata. Neljandat korda pooleteise tunni jooksul Pennysse. See oli juba koomiline.
Koju ja kokkama. Poisid olid all köögis juba täies hoos. Ma ütlen, see on üks toredamaid asju siin majas, et kõik oskavad süüa teha ja mitte lihtsalt pitsat tellida! Kella kaheteistkümneks oli laud kaetud hea-paremaga ja meie jõuluõhtusöök võis alata. Metsiku karjumise ja nõude kolistamisega kutsuti viimasedki unimütsid lauda. Milline suurepärane Püha Jõulusöömaaeg see oli - imelikul kombel leidus isegi minu käkkidele fänne, aga päris jõuludeks tahan ma küll vähemalt kapsastega hakkama saama! Eilne õhtu oli ka päris jõulude moodi - kuusk, mis sellest, et papist, oli laual ja ka jõuluvana tuli kingi(prügi)kotiga aknast. Kinke jagati loosinumbritega, mina sain oma armsa numbri 11 ja selle vastu ideaalse kingituse - Patri tehtud cd tema lemmikmuusikaga, isetehtud cd-ümbrises. Minu pakk läks ühele vaiksele poisile (Belgiast?), kes oli ka oma kingiga väga rahul.
Siis algas pidu. Kokkamise ajal küsis üks poistest mu käest, kas ma teisi eestlasi Milanos ka tunnen - nad õpivad siin nurga taga koolis ja käivad tihti ka La Villetta pidudel. Nüüd astus ta mu juurde ja näitas ukse poole - näe seal on kaks tükki! Fantastiline! Rääkisin Kadri ja Katriniga(?) natuke juttu ja siis võttis väsimus mu üle võimust. Läksin tuppa, tõsi sel hetkel veel plaaniga tagasi minna. Andsin jälle Agu Sihvka kombel aru ja kui sellega ühelpoole sain, oli kell müstilisel kombel juba viis saamas. Teised müttasid veel kaua-kaua edasi. Kui ma kell üksteist hommikul silmad lahti tegin, oli majas vaikus. Mõtlesin, et olen siis veel natuke horisontaalselt ja ei häiri teisi oma kolistamisega. Uuesti ärkasin siis, kui numbrid mobiiliekraanil olid jõudnud kuueteistkümneni. Vara üles, hilja voodi, hilja üles - krt seda teab, millega see lõpeb... Täiesti võimatu tsükkel!!!
1 kommentaar:
Vägga loetavad lood !
Postita kommentaar