Küsi ja sulle antakse!

Teisipäeva varahommikul kell pool kaheksa helises telefoni äratus. Koondasin kogu oma tahtejõu, kangutasin silmalaud lahti ja libistasin end narilt alla. Käisin pesus, pakkisin seljakoti ja läksin alla kööki kiirele omletile. Viimasest ei mäleta ma rohkem midagi - automaatika hoolitses selle eest, et päeva kõige olulisem eine õigesse kohta jõuaks. Jope selga, tossud jalga - rongijaama! Uksest väljudes mähkusin hämarasse uttu - kus on see lubatud klaar taevas ja päikesepaiste, mille järgi ma oma reisiplaanid tegin?! Lunastasin kassast pileti ja istusin heaendeliselt kell 9.09-väljuvale Como rongile. Uni silmis oli niiii kange, aga tahtsin ümbrust vaadata. Paljugi mis - 46. kilomeetrist olid heal juhul viimased 10 nähtavad - piimjasvalge udusupp kattis kogu mööduva maastiku mu akna taga, päikesetõusu võis vaid aimata. Õnneks see nii siiski ei jäänud ja mida lähemale Alpidele, seda selgemaks ilm muutus. Rongi pealt maha astudes polnud enam kahtlustki, et tuleb imeilus päev.

Esimese asjana tahtsin ma järve näha - mere lapsena on mulle tohutult oluline, et suur ja avar veteväli oleks lähedal. Isegi kui ma mitmeid nädalaid randa ei satu, piisab mulle teadmisest, et vajadusel jõuan ma sinna poole tunniga. Sisemaal elamine on minu jaoks seega paras väljakutse, sest jõed-järved-tiigid on minu jaoks enamasti mõttetud.

Sadam asub rongijaamast kiviviske kaugusel. Kivi maandumispaigal selgus, et mäeahelike tõttu on kuulsast järvest näha ainult üks väike lomp - milline kohutav pettumus! Pöörasin talle selja ja läksin linna kõndima. Teadsin, et iga poole tunni tagant peaks üles mäkke sõitma funikulöör. Aeg tuli, leidsin peatuse, ostsin pileti ja istusin viltusesse trammivagunisse - algas minu päeva parim osa.

1894. aastal avatud rongse (sõitis tsuh-tsuh-tsuh.. mäletate veel lapsepõlve?) on Brunate mäe elanikele oluline ühistranspordi osa. Kaljusse raiutud jaamas on üleval fotonäitus eelmise sajandi algusest - kuidas talviti sõideti mäele suusatama ja kevaditi alpiaasadele nartsisse korjama - aah, romantika!
Tippu jõudes avanes meeletult ilus vaade, mis oma mõõtmatu avarusega kompenseeris järvemulli lõhkemise kolmekordselt. Ma olin enda maailma katusel (loe: vaateplatvormil) täiesti üksinda ja nautisin Ilu - päike paistis sini-sinises taevas ja rõõm minu rinnus muudkui purtsatas naerupahvakutena välja! Ma suutsin olla kohal selles hetkes - siin ja praegu - mul polnud kuhugile kiiret!
Kõndisin käänulistel tänavatel, imetlesin arhitektuuri - uhked suured juugendstiilis majad, hotellid, aiad - ma lausa nägin-kuulsin-tundsin seda seltskonnaelu, mis siin saja aasta eest olla võis! [Arhitektuur on see, mida ma Itaalias elamise puhul vist kõige enam naudin - igapäevasel kooliteelgi silm puhkab, mitte ei otsi kohta, kuhu end Szolnoki jõleduste eest peita. Mu hing kosub nii tublisti, et vajab varsti maovähenduslõikust ;)]

Keskpäeval istusin kirikukellade kõminal pargipingile ja mõnulesin tund aega maipäikese käes. Platsil ajasid kaks kassi teineteist taga; kui sellest tüdisid, tuli üks mu kõrvale pingile pai nuruma. Just mõned päevad tagasi igatsesin looma järele - nüüd sain ka selle! Küsi ja sulle antakse...

Kõhutühjus ajas mu lõpuks taevast jälle maapeale tagasi. Vaatasin küll ühe, küll teise resto menüüsid, aga lõpuks läksin ikka Maci - traditsioonilist väljasõidu-burksi sööma :) Magustoiduks lubasin endale siiski ühest peenest chocolaterie'st väikese trühvli. Kolasin veel mööda poode, ostsin turult uue suure valge lõngakera ja rohelised pehmed kindad, kui äkki tundsin, kuidas vässu mulle peale vajub. Ma ei teagi, kas oli mu suurepärane tuju jäänud üles mäe otsa või tuli lihtsalt koos funikulööriga alla ka mu vererõhk - igatahes ei tundnud ma end enam kuigi hästi. Rongini oli veel kakskümmend minutit aega, otsustasin selle veeta järvega ära leppides - pole ju tema süü, et mul nii kõrged ootused olid - küll leian mõne teise punkti, kus teda korraga rohkem näha on. Komberdasin munakividel, pidin hetkeks lausa tasakaalu kaotama. Pahandasin endaga - kohe saad rongi ja istuma, kannata veel viis minutit! (Kolm päeva hiljem jõudis mulle kohale, et olin enda vastu liiga karm olnud - see oligi see esimene maavärin, mille arvasin end olevat mahamaganud).

Tagasitee möödus ilusas päikeseloojangus. Bovisasse jõudes võttis mind vastu täpselt samasugune halb siiliotsimisilm nagu lahkudes. Toas aga ootas mind ees suur pruun kingipakk kodustelt, mille sees: palju šokolaadi - üks suuuuuur, üks natuke väiksem ja mõned päris tillukesed; martsipanibatoone, martsipanist jõuluvana, raamat algajale kokale ja Onu Raivo helkur! Sinna juurde muidugi ka kaart heade soovidega :) Tõin teenindusest ära oma puhta ja triigitud voodipesu, jagasin toakaaslase ja ta sõbraga 'imehead eesti šokolaadi' ja pidin perseli kukkuma, kui mult küsiti, kas ma terremotot tundsin! Ää - mida, millal? Tund aega tagasi! Arvasin, et olin selleks ajaks juba rongses - seal küll tuled natuke vilkusid ja ta seisis mõne üleliigse hetke paigal... Maavärina tsenter oli olnud Parmas, Milanos andis ka natuke tunda, aga Como on ju veelgi kaugemal - vaevalt, et sinnani kandus. Toakaaslane Manuela ütles, et talle oli sõber kohe helistanud: kas tundsid? Manu oli nii pettunud, et maha magas - tehke veel! Naersin siis, et meil Eestis paar nädalat tagasi sarnane lugu - värises küll Rootsis, aga kõik arutasid, kas ja kus nad ikka maavärina ajal olid.

Kuna viimased paar päeva oli mul probleeme internetiühendusega, tuli leida mingisugune asendustegevus - sel õhtul näiteks said majatrepid kenasti tolmust puhtaks pühitud! Kella üheteistkümneks oli ka netimure lahendatud ja istusime jälle Manuga kõrvuti oma HP-de taga. Lugesin parasjagu kohalikust lehest, et värina tugevuseks mõõdeti 5.2 palli Richteri skaala järgi, kui tuli kordusetendus! See oli lühike ent lööv ning seekord tundsime seda mõlemad väga selgesti - vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime korraga kõva häälega naerma - vastutulles publiku tungivale soovile korraldasidki Parma juustutootjad teise, 4.8-pallise mürina :)