Kaks päeva istusin ma haigena toas ja kuulasin, kuidas töömehed välisuksel lukku vahetavad.Kahel hommikul äratas mind telefonihelin ja kellegi Pronto! - et ma ta uksest sisse laseks - ilmselgelt enne, kui olnuksin valmis tõusma.
Kahe päeva kõik eined sõin ma sama mehe seltskonnas, vesteldes nagu alati, liiga tõsistel teemadel. Ma ikka ei õpi...
Kolmandaks päevaks sai mu mõõt täis - panin end soojalt riidesse ja sõitsin linna kontserdile.
Üksi.
Minu kannu (esimene välde, palatali.. ähh, te peaks seda juba teadma) oli külmand juba enne, kui tädi lavale jõudis. Milleks kulus ka tervelt kolm jõululaulude orkestripopurriid (esimene tuli pärast teist aja täiteks kordamisele). Kahekraadine välis-, kolmekümne-seitsmene sisetemperatuur ja eelviimase rongi väljumine olid põhjusteks, miks ma kontserti lõpuni ei kuulanud. Natalie Cole'i elusast peast oma ihusilmaga esinemas näha oli aga igati väärt seda pooltteist tundi plasttoolil kõhvitsemist!
1 kommentaar:
Oh-la-la!!! Tema kontserti oleks nõus ka kahekraadisel sisetemperatuuril kuulama! Õnneseen:) Tead, mis, sa pane need pisikusigudikud siiapoole teele - siin leidub aeg-ajalt siukest sigakülma tuult, mis nendega kenasti üks-null peaks tegema.
Ja varsti on jõulud... Tea, kas kuskil metsa all jõulutunnet ka leidub või tuleb mediteerima hakata?
Tervisi siitmailt, kallistusega.
Postita kommentaar