Puud olid

Kuigi öö läbi sadas ja müristas, oli hommikuks ilm jälle kuiv ja vaid kergelt udune. Loomulikult ei saanud ma tuppa vedelema jääda, vaid võtsin ette oma reisuplaani ja läksin Rügeni saart avastama. Väljamanööverdamine sujus kardetust lihtsamini ja sõita oli pilvise ilmaga vahelduseks meeldivalt jahe.

1. sihtkoht, Prora - oli see alles üks pikk ringmäng! Just selline, nagu onu Adolf kunagi ammu ettekujutas, et kui teha kuuekordne majamüür pikkusega 500m, siis ümber selle randa ja tagasi vantsides tervis muudkui tuleb :D Tegelikult olid tema plaanid loomulikult veel suurejoonelisemad ja neid majablokke pidi tulema 8 tükki, et 20 000 puhkajat korraga ära mahuksid. Päris nii mitut ta valmis ei jõudnud, aga 2,5 km jagu peaks neid 4,5st plaanitust tänaseni alles olema. Mina jalutasin ümber kahe bloki ja päris õõvastav tunne tuli peale - osa majast on renoveeritud lukskorteritega, elanikud rõdul peesitamas ja sellesama korteri hirmkalli seina taga haigutavad tühjad müürid, nagu sõda oleks äsja lõppenud.

Ei osanudki kindlat seisukohta võtta: ajalugu muuta ei saa ja samas on ju hea, kui paljude inimeste suure vaevaga tehtud tööd ei lasta niisama ära laguneda. Njah. See ei tähenda, et ma Pagari tänava uhket elamut heaks kiidaksin.

2. sihtkoht, mille pakkus välja hotelli sõbralik adminn - Baumwipfelpfad, head keeleväänamist!  https://www.nezr.de/nezr-en/ueberblick/aussichtsturm/

Vaatlustornid mulle meeldivad; toreda üllatusena ei olnud sellel üldse treppe, vaid hoopis väga maheda tõusuga lai laudtee, nii et ronimine ei väsitanud üldse. Puudeladvus oli lahe jalutada ja kõige kõrgemale tasandile jõudes oli vaade tõesti vägev.

3. sihtkoht, Königsstuhl. Rügeni saar on tuntud oma kriidikaljude poolest, mille on jäädvustanud ka maalikunstnik Caspar David Friedrichi oma maalil "Kriidikaljud Rügenil". Kui sügavmõtteline lause tuli, nagu otse 9. klassi kunstiajaloo esseest :D Vabandust. No aga nii on. Selleks, et sinna kuulsa maali kuulsa kaljuni jõuda, pidin ma teetööde tõttu sõitma ringiga ja õige ümbersõidu leidmisel tuli jälle jumalik juhatus appi. Pikemal teel on muidugi oma eelis, saab näha palju ilusaid iidvanu külakesi ja lõputuid kollaseid rapsipõlde. 

Jasmundi looduspargi parklast on kaljuni jõudmiseks kaks varianti: jalutades u 40 mintsa või bussiga u 8. Kuna puu otsa ronimine oli täitnud kõigest 40% inimese päevasest käimisnormist (neil olid sellekohased reklaamtahvlid lausa väljas), siis suundusin ülejäänud 60% järele. 

Parkmets ise oli süngelt kihvt, hiiglaslikud puud kõrgusid uhkelt pea kohal ja nende varasuviselt värske rohelus mässis kõik  endasse.

Vaateplatvormile jõudes avanes vägev pilt Kuningatroonist - kriitvalge kaljusein puude rohelise ja mere sinise taustal, tõesti kaunis ja meeliülendav! Ühtlasi suurepärane aeg ja koht väikeseks piknikuks, õnneks olin ettenägelikult haaranud kaasa karbi maasikaid ja see oli küll lausa kuninglik vahepala.

Pärast einet lasin end bussil sama luksuslikult autoni sõidutada. Ees ootas päeva viimane sihtpunkt, nr 5 - Binz.

Oh jummel juula küll, kui kena seal oli! Kuidagi nii harmooniline, rahustav ja kaunis keskkond. Osati ikka vanasti elada ja maju ehitada ja elu nautida. Tänapäevaste klaaskuutide linnades ei ole siis imestada, et inimese hing on katki. Ei midagi silmale ja ilumeelele, kõik aina metall või mustaks võõbatud ühesugused kastid. Istusin muulil ja kuulasin silmad kinni kajakate nääklusi lainete loksumise taustal. Rahu.

5. päeva statistika:

Kilometraaž - 102 km autoga, 24 200 sammu jalgadega
Senine rekordarv tasulisi parklaid - 4, mündid on otsas :P

Statistika on ka otsas, tänaseks vähemalt.