Minu peen plaan nautida hommikusöögiks Brugges Belgia vahvleid läks untsu, sest mitte ainult ei maganud ma sisse (loe: välja), vaid ilm oli külm, pilves ja tuuline - üldsegi mitte sobilik välikohvikus istumiseks.
Seega läks käiku plaan B, ehk et astusin läbi supermarketist ja haarasin kaasa kiirvahvleid ja õnneliku juhusena leidsin allahindlusletist isegi pisikese moosipurgi. (Hiljem selgus, et natuke vähem õnne oli purgisuu suuruse sobivusega minu kaasasoleva lusikaga).
Mõtlesin, et pistan siis kusagil ilusa vaatega kohas autos oma vahvlid nahka ja panin gepsu sisse ühe lähedalasuva mereäärse linnakese nime. Trippi planeerides olin tahtnud sõita rannikutrammiga, aga asjaolude muutumisel aega nii palju ei oleks jätkunud ja nüüd näen siis vähemalt mere ära. Sõidan ja sõidan, ümberringi armsad talud ja loomad, jõuan linnakesse - parkida ei kuhugi! Ok, kaart näitab pikka rannaäärt trammitee kõrval, kannatan tühja kõhtu ja sõidan edasi. Tee ääres parkimisala küll, aga mida pole, on vaade. Poleks ka mitte trammist olnud, sest mereni jõudmiseks oleks tulnud teha äraspidine Normandia dessant üle düünide!
Niisiis sõitsin muudkui edasi, kuni jõudsin trammitee lõppu Oostendesse välja ja sealsetel tänavatel ekseldes ühe kirikuni. Kuna selle ees oli vaba parkimiskoht ja kätte jõudnud juba lõuna, keerasin auto tee kõrvale ja moosipurgilt kaane maha. Väljas sadas vihma ja ulus tuul, aga mul oli mõnus väike brunch :)
Ärajäänud dessant viis mu mõtted lahingutele, täpsemalt Waterloole. Selle külastus oli mul ju ka plaanis kunagi, kui veel mõtlesin eurovisiooni-teemalist reisi teha. Ja ta jääb kenasti Kölni tee peale, v noh, vähemalt samas suunas. Ega's midagi - rool jälle kätte ja maanteele lendama! Oi, aga need Belgia teed, kiirteed - seni kõige õudsemad kõigist! Kohutavalt palju kaubaautosid, palju veetakse elusloomi.. inimeselgi ebameeldiv sõita, rääkimata tihedalt kokkupressitud loomadest.
Waterloo exiti magasin ma maha ja lähenesin mälestusmärgile tagantpoolt, vbl isegi hea ja rahulikum oli nii. Aga külastuskeskusesse minna ega mäge vallutada ma seekord ei jaksanud.
Pikalt üksi sõites kipub keha kangeks jääma, nägemine kokku jooksma - vajud kuidagi tardumusse. Seega pausid on head ja hädavajalikud. Siis meenuvad ka head mõtted nagu kõrvalepõige linnakesse Huy, mis asub orus jõe kaldal ja kus on mägi ja mäe otsas uhke kindlus Citadel. Jällegi, ajanappusel ma sinna sisse ei astunud, aga vaade oli kena nii linnale kui ka sõidu ajal mäenõlvadele. Romantilised mägikülakesed nagu Poolas, aga järsemad nõlvad ja kihvtimad majad.
Ja siis juhtus see, mis ükskord teel ikka juhtub - äiksetorm ja paduvihm, nii et suurt midagi näha ei ole. Seisma jäämine kiirteel pole ka variant, seega püüdsin püsida parajas kauguses, et eelmise auto tulesid oleks natukenegi aimata. Küll oli hea meel kui sadu lõppes. Kölnini polnud enam palju maad jäänud, tipptunni-ummik võttis aga oma aja. See kõik oli aga seda väärt, sest teekonna lõpuks ootas mind soe toit ja iseküpsetatud muffinid - mul on niiii toredad sõbrad :)
10. päeva statistika:
453 km / 10500 sammu
Lõpmata palju külalislahkust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar