Mõned teist vbl teavad, et olen proovinud ka lapsehoidja-ametit. Täpsemalt viis aastat tagasi veetsin 9 kuud kahe vahva väikse poisi seltsis Stockholmis. See oli ühteaegu väga huvitav kui ka proovilepanev aeg ja minusuguse juugendi-pede jaoks võrratult ilus keskkond elamiseks.
Ei enne ega pärast seda aega pole ma pikemalt Stocki sattunud. Nüüd siis, viis aastat hiljem võtsin ma selle aja - lausa pool päeva - et külastatada mõnda oma vanadest lemmikpaikadest. Sõitsin metrooga, vaatasin üle oma kodumaja ja uurisin, kaugele Slusseni ehitusega on jõutud (mitte eriti). Ausalt, kummaline tunne oli, kohati iiveldamiseni imelik. Maitea, see oli vist keegi teine, kes siin elas ja oli, ühes hoopis teises elus, tundub mulle.
See segane tunne, pikad reisipäevad ja kondika-külmetus kokku, tõmbas mulle sellise vässu peale, et lõpetasin linnatuuri plaanitust varem. Pärast toidupoest rootsi specialitätide hankimist, otsisin oma suksu lasipuu äärest üles ja sõitsime sadamasse. Nüüd siis istun siin kuumas autos laeva järjekorras ja püüan seedida kõiki neid tundeid-mõtteid, mida kahe nädala jooksul läbielatud sai.
15. päev - 81 km ja 14 000 sammu ja seitse jalga vett kiilu all
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar