Jõudsin jaama pool tundi enne rongi väljumist, niiet sain rahulikult oma koha üles otsida ja veel õues natuke hapnikku hingata. Kui Ungarist tulles oli mõnus ja maskivaba kupeereis, siis Salzburgi viiv rong oli avatud vaguni ja maskikohustusega. Mul oli neljase laua taga seltsiks üks mees ja üks naine, mõlemad u minuvanused ja samuti vaikselt omaette nohisejad. Seega sujus sõit hästi ja ladusalt ning 2 tunni ja 40 minuti pärast olingi kohal.
Salzburgis olen ma varem korra tööasjus käinud. Etendasime Fila kammerkooriga Mozarti Idomeneot, esialgu 2009. aasta augustis Bremenis ja seejärel siin, 2010. aasta jaanuaris Mozartwochel. Tükki oli tore teha, solistid ja dirigent olid suurepärased muusikud ja eesti kollegide seltskond vahva. Talvine Salzburg oli muidugi hoopis teist nägu ja kui täna õhtul linna peale läksin, võttis jupp aega, et meenutada ja orienteeruda.
Lõunapaiku hotelli jõudes polnud mu tuba valmis ja veel pool tundi paigal istuda ma enam ei suutnud. Otsustasin niikaua käia tuua poest uus veepudel, kuna 30-kraadises kuumuses see pm aurustub. Oleksin küll parema meelega kinnised matkajalatsid plätude vastu vahetanud, aga ok - kannatab lühiajaliselt ära. Alla jõepoole kõndides märkasin põnevat kangialust, kust näis tee üles mäkke viivat ja kuigi esimese korraga suutsin sellest mööda minna, siis tagasi tulles otsustasin seda veidi lähemalt uurida. Nojah. Sellega läks muidugi nii, et ronisin eestlase jonni toel kuumarabandust trotsides mäe tippu välja :D
Poolel teel üles tulid mulle kaks saksa naist vastu, kes mind edasi kannustasid rühkima öeldes, et restoran on avatud! Ahah, no selge, hea teada..? Sammhaaval astusin ülespoole, imetlesin suuri varjulisi puid ja mustakarva oravaid ning ühel hetkel olingi päral. Vaade oli võimas ja igati väärt ronimist!
Restoran paistis tõepoolest avatud olema, hoolimata neljapäevasest päevast ja et sildi järgi oli ta avatud vaid reedest pühapäevani. Noh, kõht oli juba tühi küll ja uus vesi oligi jäänud ju ostmata. Astusin hoovi ja lugesin järgmist silti: ainult sularahamaksed. Nüüd läks põnevaks: kopikaid oli mul kindlasti, aga kas ka rohkem? Ühest oma tengelpungadest leidsin imetoreda 50-eurose ja võisin seega rahuliku südamega istet võtta.
Armas rahvariietes teenindajaneiu tõi saksakeelse menüü ja sõber guugli abiga valisin endale lõunaeine välja:
1. Eierschwammer Gulasch wie bei Oma dazu ein fluffig leichter Serviettenknödel von unserem Peter ehk kukeseenekaste mingite švammjate küpsetistega (natuke nagu praesai);
2. Mohr im Hemd, kleiner Schokokuchen, schokosauce, kugerl Vanilleeis, schlag ehk vees (aurutatud?) küpsetatud šokolaadikook jäätise, vahukoore ja šokolaadikastmega;
3. Franziskaner Dunkel ehk tumedapoolne õlu
Toidu saabumisega ei läinudki kaua ja ooteaja täitsin piltide kõpsutamise ning suure tänulikkusega selle imelise koha, uute toon-toonis matkajalatsite ja võimaluse eest siin reisul olla 🥰
Eine ise maitses täpselt nii hästi, kui välimuse järgi arvata võite - suurepäraselt!
Allaminekuks valisin loomulikult teise raja kui ülestulekuks kasutanud olin ja see tasus jälle vahva üllatuse näol ära: alpikannid! Minu lemmikud ja nüüd päris elusast peast oma loomulikus keskkonnas! Kui ma koolist tulles muidu ikka vanaemale uue poti tõin, siis nüüd sain talle sünnipäevaks virtuaalsed lilled saata :)
Hotelli jõudes olid säärelihased valusad, aga tuju ülev. Tegin kiire pesu ja läksin linna kuuglijahile: selle originaalse, sinise paberiga maiuse, mitte punase Mozarti-kuuli, mida üle ilma saada on. Kahjuks ma ilmselt koduni nendega ei jõua.. noh, sest ilm on lihtsalt nii soe ja šokolaad sulab (suus) ära :P
PS: 17 400 sammu, aga poole sellest võiks mägironimise tõttu ikkagi kahekordselt lugeda
Pps: selline tore tegelinski valvas restorani köögi sissepääsul :
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar