Kuigi rentla oli veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel, hakkasin juba aegsasti liikuma, et ehk õnnestub auto varem kätte saada. Või tabletile hoidja osta. Ei juhtunud ei seda ega teist, aga ühest teisest toredast poest jõudsin küll läbi astuda - õudne šopahoolik, nagu Eestis poleks võimalik poes käia! Aga rendika juurde tagasi pöördudes, siis onu oli kenasti oma positsioonil ja hakkas mind tõepoolest teenindama juba enne broneeritud kella 10. Milleks me kumbki aga valmis ei olnud, oli see, et broneerimisüsteemis ei saa ühtegi liigutust salvestada enne õiget aega. Noh. Selle aja täiteks käisime korra auto juures ära. Olin spetsiell palunud bensiinimootoriga, manuaalkastiga neliveolist, et mitte saada BMW X1 (vend ei lubanud) ja kuigi auto marki mulle eelkinnitada ei suudetud, siis vähemalt rendiklass ja käigukast lubati soovidele vastav anda. Juba kontori juurde jõudes oli mul pilk jäänud elektrisinisele uhkele bemmile, mis kangesti paistis X1 moodi ja et ühtki teist minule passida võivat autot ei paistnud, siis oli mul juba pisuke halb eelaimdus. See läks igati täide :D
Hoolimata kellaaja kukkumisest, ei õnnestunud ka nüüd bronni ära vormistada. Pärast päevi kestnud tühje lubadusi hakkas lõpuks ometi sadama ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna - astusin õue vihmasabinat nautima ☺️ Tagasi kontorisse astudes selgus, et see karu ei lähe isegi mitte jõuga mesipuusse, kuid onu oli nutikas. Ta leidis lahenduse B, võtta mu andmed ja lüüa arvutisse täiesti uus tellimus, et ma kiiresti teele saaksin asuda. Tänasin teda ülevoolavalt ja istusin überuhkesse, uuelõhnalisse autosse, mis vaevu neli kuud vana.
Persse.. ikkagi automaat, kuidas nüüd siis niimoodi? Ma ju spetsiaalselt oma erilise Alpi roadtripi jaoks tahtsin manuaali, et mina ise saaksin kontrollida ja otsustada, mis see auto mu käes millal teeb! Mitte mingi totakas odav automaatkast, mis vbl suvalisel aga väga vajalikul hetkel ei käitu sobivalt. Jooksin tagasi onu tüütama. Jah, noh, vaadake meil ei ole sellises klassis manuaale, isegi saite klaas kõrgema, sportversiooni. Aga küll teil on sellega ka lõbus! Mhh. Nii et ikkagi reisibüroo ja kohaliku rendika suhtluserror. Fine. Saame hakkama, usaldame elu ja anname natuke kontrolli käest ära.
Iste, peeglid.. peeglid.. krt, see on nii fäänsi auto, et isegi keskmine tahavaatepeegel käib vist nupust - ei julgenud rohkem teda väänata ka, sest see ei liikunud üheski suunas kuhugi. Olin juba nii kaua autos sahminud, et ei hakanud juhendist selle õpetust taga ajama. Sissehitatud navigaator oli mulle ka esmakordne kasutada, aga piisavalt lollikindel, või nii ma vähemalt arvasin ja toksin soovitud aadressi sisse. Leidis üles küll ja vajutasin start nuppu (sic!).
Läksime! Piisavalt tihe liiklus, tundmatu tee, võõras navi ja vihmakene ka veel takkapihta tegid esimesed kilomeetrid pingeliseks. Olin muidugi kaarti ette ka vaadanud ja mingi mälupilt mul oli olemas, aga siiski oli pisut kummaline ja tüütu, et navi ei andnud mulle märku peale- ja mahasõitudest. Peale selle hüppas ta mulle harjumatult ka omatahtsi vähendades/suurendades kaarti sisse ja välja. Sain kiirteele ja püüdsin minna liiklusmärkide järgi. Vihma tuli ja ei tulnud, automaatne klaasipuhastaja ei tahtnud reageerida ja jantisin tükk aega, et seda kuivalt klaasikraapivat metronoomi kinni keerata. Lõpuks kuidagi see ikkagi õnnestus ja sain jälle korralikumalt teekonnale keskenduda. Mööda vilkssatas suur silt: olete sisenemas Saksamaale, ees ootab piirikontroll (koroona). Oh kurat!
Kuidas ma nüüd siia sattusin, hoidsin ju Innsbrucki ja Werfeni peale?! Pagana automaatika küll.. suure ähmiga koroonapassi otsides ja turvavöösse kinni jäädes tõmbasin rahmaki päikeseprillid eest ja küünega lõua otsas miskise maskipunni katki. Verd lahmas ja mul ei olnud millegi seda peatada. Autoderivi aeglustas sõitu ja juba olingi kontrollitsoonis. Mingi ime läbi der Polizei mind kinni ei pidanud, mina piiripunkti sisse ei põrutanud ja 3 km pärast avanes võimalus ots ümberpöörata ja tagasi Austriasse põgeneda. Tahavaatepeegli jaoks end kergitades avastasin, et täpsemad navijuhised kuvatakse kaasaegsetel autodel rooli taha, armatuurlaua alumisse otsa, kus vanasti oli koht selliste mõttetute näidikute jaoks, mida nagunii keegi kunagi ei vaata (a la mootoritemperatuur) ja millest pole lugu, kui neid pidevalt ei näe.. No vahva! Olles jooksvalt hammustanud läbi ka navi zoomi funktsioonid, mis toimisid numbriklahvide alt (millega vanasti sai raadiokanaleid vahetada), hakkasime juba pisut paremini teineteisega läbi saama. Ummikutes oli automaatkast tõepoolest mugav ja ainult paaril korral tegi ta minu äkilisema gaasivajutuse peale mingeid kahtlasi helisid.
Õige pea oligi 35 km möödas ja keerasin kiirteelt maha Werfeni külakesse, kust pidi minema mägitee üles Eisriesenwelti. Jumal tänatud, et navi mind jälle veidi eksitas ning ma hoopis ühte parklasse sattusin, sest sealt läks tegelikult ka külastuskeskust teenindav buss - niipalju ma teadsin ette. Ja juhtumisi oli buss just ees ja bussijuht kutsus mind peale, 3 minutit ja start, täitsa tasuta ka veel! Veendusin enamvähem kindlalt, et auto seisab ja kuhugi ei liigu (elektriline käsipidur, halloo - miks?) ja hakkasin bussi ronima. Preili, kas teil teisi riideid ei ole? Pagan, muidugi on, pagassis! Tormasin tagasi, sellega läks nüüd küll napilt - ülal koopas pidi nullilähedane temperatuur olema, aga kuna hetkel oli õues pigem 30 pluss, siis ma olin vahetusriided eraldi kotiga kaasa pakkinud. Pagasiruumist vaatas mulle vastu pisitillukene valge sulekene, eks see hää ingel ta sinna mulle vihjena jättis, kes mulle ülevalt silma peal hoiab.
Minut pärast bussisõidu algust veendusin, kui hea on vahelduseks kangekaelne juhtimine loovutada ja lasta elul ise üle võtta. See tee, mis üles köistrammini viis, oleks olnud minu jaoks uue auto roolis veel veidi vara. Buss oli pisike ja juht elukutseline, nii et hoolimata kitsukesest ja järsust serpentiinist, mis sügava oru servapidi üles keerutas, ei olnud mul vähematki hirmu ja nautisin esimesi avanevaid vaateid. Kümmekond minutit hljem olimegi Eisriesenwelti külastuskeskuses, kus vahetasin kiiresti riided ja asusin 20 minuti jalutuskäigule köistrammipeatusse. Tõus oli kena ja võttis ka kenasti hingeldama, loodus oli kaunis ja vaated läksid järjest imelisemaks. Üks liblikas arvas ekslikult mu punaseid prilliraame kollase pusa taustal vaadates, et ma olen miskine nämma lilleke ja maandus mulle otsaette maiustama. Tükk aega siiberdas seal armsasti, üldse ei olnud kõdi.. 🦋
Köistramme oli kaks, need käisid iga kümne minuti tagant nagu kellavärk ja viisid kolme pisut kõikuva minutiga üles järgmise 20-minutilise matkaraja algusse. Siin läks juba elu põnevamaks, sest üsna kohe oli näha ka kõrgel kaugel asetsevat koopasuud, kuhu kuidagi pidi jaksama jõuda. Rada läks muudkui kitsamaks, betoonkatusega turvalisemad osad vaheldusid katmata osadega, kus sildid manitsesid varinguohu tottu mitte seisma jääma. Rahvast oli järjest rohkem, nii tõsisemaid matkajaid kui ka koerte ja väikelastega peresid ja ka üsna eakaid. Kõrgust oli juba niipalju, et suuremad puud kadusid ära ning vaid mõned tõelised mägimännid jaksasid end kivisel kaljuserva kinni hoida. Õhk oli tuntavalt jahedam ja mõnusam oli hingata.
Koopasuu oli kui suur laagriplats, kus puhati, söödi, riietuti ja tehti ohtralt pilte. Sees pidi igasugune jäädvustamine olema keelatud, sest muidu see suur mass ei liigukski edasi. Tootmisliinimoodi hästi, pooletunnise täpsusega organiseeritult olid ka koopasse sisenemise ajad: ma olin arvanud, et varusin liigagi palju aega ekskursiooni alguseni, tegelikult aga jõudsin kohale täpselt viimasel minutil. Võtsin end ingliskeelse grupi juurde järtsu ja juba tulidki giidid ligi meid juhendama. Giide oli kaks: üks seelikus tõeline mägilane, - suur, habeme ja kiila peaga, keda oleks olnud ilmselt väga raske kuulata :P Õnneks oli ingliskeelne giid hoopis teistsugune, vahva ja muhe, selge ja asjaliku jutuga mees, kes tuletas mulle kangesti armast Räpina kursavenda Matit meelde. Tervitused Matile, kui ta seda lugema juhtub 👋
Kuna koopas puudub igasugune tehisvalgustus, anti meile kätte vanamoodsad, lahtise tulega kaevurilambikesed, mis koopasse sisenedes vuhti ära kustusid. Eks see oli ka osa tuurist: sooja ja külma õhu kokkupuude tekitas sellise tuuletõmbuse (vist isegi mingil juhul 100km tunnis), et koobas oli kinniehitatud ja sisenemine käis kontrollitult ukse kaudu. Hea uudisena lubati meil seekord ka koopas sees pildistada, kuigi kui praegu oli vähe rahvast, siis ma ei kujuta hästi ette, mis seal muidu veel toimub.
Suur ja pime koobas oma kõrguvate jääsammastega oli tõeline elamus; sõnadest ja piltidestki jääb kirjeldamiseks väheks. Mäe sees tõusime treppidest veel u 700 sammu üles ja pärast jälle alla. Täiesti uskumatu, kuhu kõikjale inimesed kunagi vaid käte, köite ja kirkaga roninud on ja kuidas nüüd niisama lihtsalt, pm kontsakingade ja seelikuga (tõsilugu) turiste tarnitakse. Minu vaatevinklist on see ju igatahes tore, sest kuidas muidu minagi siia oleksin sattunud.
Tagasi all auto juures panin soojad rõivad ära ja kasutasin juhust, et naaberparkija, samuti bemmika, käest küsida tahavaatepeegli kohta. Sõbralik slaavi noormees julgustas rohkem jõudu kasutama ja rahustas mind, et see vidin veel elekrooniliseks muudetud ei ole :D Päev oli endiselt kuum ja kiskus veelgi kangemaks, seega jalutasin piki sini-sinist mägijõekest külakese vabaujulasse. Küll oli hea, et sellise asutuse olemasolu mulle oli eelmisel õhtul hotellis pähe turgatanud. Ja milline õnn, et üks säherdune asus vähem kui kilomeetri kaugusel parkimsplatsist! Pilet maksis 3.50, kapp 1 euro panti lisaks, maski kandma ei pidanud ja hetk hiljem sulpsasin juba bassusse. Ümberringi kõrgusid mäed, päike võis sirada lagipähe palju tahtis, aga mina lõdvestasin oma ekstreemronimisest krambitavaid jalgu ja jahutasin end mõnusas vees. Pöörfekt!
Üks sihtkoht oli mul seal tillukeses külakeses veel. Heliseva muusika alguskaadreid mäletate? Kus Maria jõuab aasale ja kukub keerutades lõõritama? Vot seal külakeses oligi see filmitud! Guugeldasin raja alguspunkti telefonis ja siis auto navis ja no need ei vastanud üldse teineteisele. Otsustasin navi kasuks, parkisin auto peatänavale ümber, haarasin kohalikust poekesest imehäid saiakesi ja paljupalju joogipoolist, ning asusin jälle ronima. Rongiga Salzburgi saabumise hetkest peale kummitas mul muudkui, kuidas mäed ikka muusikast elavad ja no ega need viisijupid siis nüüd siinsamas kohapeal olles vaiksemaks ei jäänud! Suure hingeldamise tõttu ma lihtsalt ei kuulnud neid enam nii hästi ja püüdsin end kohalikele mõeldes siiski ka pisut talitseda. Kuigi raja seisu arvestades on enamik fänne vist juba sellises vanuses, et keegi eriti sinna metsateele ronima ei kipu.
Parkimisaega oli mul veel pool tundi jäänud, alpiaasakest ei paistnud ega paistnud ja jaks hakkas ka otsa saama. Kujutasin endale ette seda kohta, kus Maria haarab otsustavalt kohvrid paremini kätte ja enesekindlust sisendades kohale jõuab: tõmbasin kopsud õhku täis, surusin kannad sügavamale porisse ja tormasin viimasesse kurvi. Victory! Ees paistiski kipakas jalgvärav, mis viis aasale ja roomsalt ähkides saabusin sihtkohta. Ja märkasin kohe aasa kõrval teeserva pargitud autot ja teedmööda alla külasse popsutavat traktorit. Ohh. Guugel-navi 1:0. Emotsionaalselt oli see metsarada igatahes meeldejäävam, mõtlesin, tegin ikka veel hingeldades kohustusliku videotiiru ümber enda ( ei, ma ei näita seda teile) ja kappasin alla parklasse tagasi.
Viimane peatus enne hotelli naasmist oli samuti seotud Heliseva muusikaga. Näita mulle mõnda noort neiut, kes ei oleks Kapteni järgi õhanud? Noh, mina siiamaani õhkan. Mälestused ikka jäävad.. kuidas nad Mariaga reinlenderdasid ja lõpuks paviljonis teineteisele oma algusest peale salajas hoitud tunded ülestunnistasid 🥰 Olen jah romantik, ja paadunud selline!
Mirabelli aedadesse ma kahjuks lihtsalt ei jõudnud ja Hellbrunni lossi aiast, kus asubki See Paviljon, ei olnud ma nõus loobuma. Lossipark ise oli väga armas ja rahulik, palju erilisi puid, millest poolte nimesid ma peaks justkui teadma. Paviljon oli muidugimõista nunnu ja õhtu ilusas, loojuvas päikeses tegi mind eriti nostalgiliseks. Soe soovitus: ärge ringi ümber paviljoni tehke, ta on juba natuke lagunenud ja käepäraste vahenditega lapitud. Teisalt, vbl just killuke reaalsust ongi hea - romantika ja ilusad mälestused jäävad ju ikka, isegi kui aeg teeb meiega oma töö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar