Sõit läks ladusalt ja kuna olin asunud aegsasti teele, otsustasin enne alpirada ikkagi proovida õnne ja põigata korra meelega Saksamaale, Suure Linnu pesapaika vaatama. Kodulehelt eelnevalt uurides tundus Kehlstein olevat avatud vaid eelregistreerimisega vähemalt 20-inimeste gruppidele, aga mõtlesin end mõne rühmaga kaasa munsterdada.
Kiirteelt kõrvale keerates hakkas juba tore, tüüpiline Austria maastik nunnude, ohtralt lilledega kaunistatud majakestega. Mida lähemale külastuskeskuse parklale, seda järsemaks ja kitsamaks läksid tõusud ja otseloomulikult kõige pimedamas, kõrge kivimüüritagusest kurvist kihutas välja suur buss. Õnneks jäime mõlemad terveks.
Otsustasin navi edasisi juhiseid ignoreerida ja jätta auto keskuse parklasse, mis oli juba hommikul enne kl 10 puupüsti rahvast ja saginat täis. Parkimise eest tasumine osutus veidi keerukaks, sest automaat tahtis saada 5 raha kopikates ja ainult kopikates (või saksa parkimisäpis) ja rahavahetusmasin võttis vastu 5 ja 10-euroseid. Mul jäi kopikaid veidi puudu ja paberraha oli 20. Minuga samas jamas oli üks 3-liikmeline perekond Lätist, kellega me hiljem korduvalt kohtusime. Poed olid veel kinni ja nii ei jäänud mul muud üle kui tülitada mööduvat kelnerit, kes lahkesti oma isikliku rahakotirauad avas ja nii minu kui lätlaste kahekümnesed kümnesteks lahti tegi. Edasine läks lihtsalt ja parkimise päevakaart armatuurile asetatud, liikusin edasi infot otsima. Keskuse bussijaamas oli juba ees ja kohe väljumas 3 peaaegu täis bussi. Führeri punkrisse ei lastud hetkel küll mitte kedagi, aga üles kotkapessa vabalt kõiki soovijaid, kel ffp2 mask ette panna oli. Saksas nimelt enam tavalistest kangasmaskidest ei piisanud.
Pilet 28 eurot sisaldas bussisõitu edasitagasi ja lifti kasutust. Tundus hirmus kallis, aga kui sõit pihta hakkas, siis sain aru, et see on ainuvõimalik ja väärt lahendus. Asfalttee üles oli 7 km pikk ja selle servades paistis alt vana munakivitee. Kaks sõidukit teineteisest hästi mööda ei pääsenud, aga kuna sõit kestis 20 minutit, graafik oli piisavalt tihe, nii et bussid pidid teel kohtuma, oli rajatud vastavad ootealad. Bussid ise olid väidetavalt spetsiaalselt selle tee jaoks loodud no ja mu meelest bussijuhid samuti. Tõus oli hirmuäratavalt pikk ja serpentiinid veel kitsamad kui seninähtud. Akna taga oli ainult tükk tühja maad langust kesk imelist loodusparki. Miskipärast olid mõned hullud sportlased arvanud siiski heaks rattaga üles vändata, etteruttavalt mainin, et selliseid kohtasin päeva teises pooled veel ja veelgi hullemates kohtades.
Ülemises bussipeatuses pidid sa kõigepealt ennustama, kaua sa tipus ringi vaatamisele aega kulutad ja mis kellase bussiga sa alla lähed. Tund ja nelikümmendviis tundus piisavat, võtsin piletile vastava templi ja astusin mäe sisse liftini viivasse tunnelisse. Selle lõpus ootas karm turvamees, kes käsutas tulijaid järjest seina äärde. Veits kõhedaks võttis, arvestades me asukohta, aga ehk tegi ta seda meelega, elas rolli sisse või nii. Seinal oli tahvel, millel kirjas, kuidas käik Kotkapessa oligi dramaatiliselt ülesehitatud külalisi närvi ajama. Uhke kuldse lifti ümaras kupliga ooteruumis oli keelatud pildistada,, miks, seda ma välja ei mõelnud. Lift mahutas u 15 inimest ja selles oli oma telefon numbriga 17. Kujutasin elavalt ette, mis vestlusi sellega peetud on.
Ülesjõudes muutus meeleolu täielikult: kohviku odavatest varjualustest jäi mulje, nagu oleksin jõudnud suvalisse kuurordi mäetippu, mitte 20. sajandi hullumeelse diktaatori kurjade maailmavallutusplaanide sepitsuspaika. Roomas roomlaste kombel, mõtlesin, ja ostsin pretzeli ja paar piltpostkaarti. Ma ei mäleta, kas olen üldse soolakringlit enne söönud, aga see oli soe ja soolane ja väga hea. Vbl see ongi just hea, et sellisest koleda ajalooga kohast on nüüd saanud lihtsalt väga ilusa vaate ja loodusega koht, kuhu igaüks võib tulla ja kordki end maailma kunnina tunda?
Mul on seni ilmaga tohutult vedanud: päike on küll järjest kuumalt kütnud, aga see-eest ei ole ka vaadet varjata võivaid pilvi ja mäe tipus olles on see eriti väärt asi. Ringijalutades kuulsin järsku eestikeelset lobisemist, ütlesin kaasmaalastele viisakalt tere ning soovisin jaksu. Tagasi peatusse otsustasin minna jala ja see oli hea valik; pärast poolttunnikest botaanikaga tutvumist jõudsin isegi varasemale bussile. All suveniiripoes oli kuri müüjatädi, kes pidi kõigile vägisi korve kätte suruma, et nii külastajate arv poes liiga suureks ei läheks. Meenus kohe sarnane lahendus kodusest Eestist, kui üks ehituspood käskis igaüht tohutusuure käruga ringi traalida, sest nutikamat lahendust ei olnud suutnud nad välja mõelda. Ostsin ühe magneti ja tulin tulema.
Ees ootas päeva ja reisi üks suurimaid ning oodatumaid hetki - Grossglockneri alpi mägitee, sõidunaudingu ja esteetika poolest üks parimaid Euroopas. Ei mäletagi täpselt, millal ma selle enda jaoks avastasin, ehk oli see eelmist roadtrippi planeerides, igatahes kui mul midagi bucket listis oli, siis kindlasti see. Ja nüüd olin ma temast vaid sajakonna kilomeetri kaugusel! Loomulikult tahtis navi mind esialgu suletud teedele suunata, mis võis tõsi tuleneda sellest, et äsja oli seal piirkonnas olnud suured üleujutused. Nohja tagasipööramiseks seisma jäämine võimaldas mul ju ometi kaunist alpimaastikku pildistada!
Pisut ekslemist, ummikuid ja istmeasendi korrigeerimist hiljem, jõudsingi alpitee algusse. Esitasin tolliputkas oma eelnevalt ostetud pileti (37.50eur) ja alustasin tõusu. Ohh. Mul on kahju, et ma ei saanud tabletile hoidjat ja nii sõitu filmida, aga kindlasti leiate netist piisavalt videomaterjali selle kirjeldamatult imelise tee kohta. Nagu nt see, ja eriti 24. minutil algav jupp ;)
Poolel teel mäkke otsustasin olla julge ja tutvuda bemmi sportfunktsiooniga ehk pm manuaaliga. Automaat oli juba jõudnud natuke kärsahaisu anda, ilmselgelt talle ei meeldinud minu lähenemine ja järsud kurvid. Üllatavalt kombel oli sportmanuaali lihtsam selgeks saada kui klaasipuhastajat! (Mille osas jõudsin ma pühapäeva õhtuks järeldusele, et kangi otsas, seal kust vanasti said lisavett pritsida, oli nüüd topitud automaatse puhastuse funktsioon, nii et mõni ime, et mul juhe kokku jooksis :D).
Sõit sel käänulisel teel oli korralik pingutus, kõrvalistujana oleks kindlasti õudsem olnud, aga juhina keskendusin täielikult sõidule ja edasiminekule. Aeg-ajalt olid tee kõrval seisuplatsid, turvalisuse ja vaadete pärast. Kuna mul aega enam laialt käes ei olnud, siis loobusin mõneski neist peatumast-pildistamast, sest kõike poleks jõudnud jäädvustada nagunii.
Olime küll väga kõrgel, aga siiski karjatati seal ka loomi. Mäekülgedel sõid lehmad ja teele tükkisid lambad; kuskil pidanuks olema ka Murmeli (marmoti)-nimelisi elukaid, aga mina neid kahjuks ei näinud.
Hoch-tunneli lõunapoolses otsas olevas külastuskeskuses võtsin kerge eine ja täiendasin suveniirivarusid. Hoones oli ka väike muuseumiosa, milles näitusel arheoloogilistel väljakaevamistel leitud roomaaegseid esemeid. Jällegi ei jaksanud ma ära imestada, kuidas vana aja inimesed üldse sattusid. Pärast tõenäoliselt Euroopa kõrgeimat valgusfoori peatusin veel hetkeks, et bemmist mälestuspilt teha. Ja kohe peatus mu kõrval sarnane teine bemm, naise ja auto ühispildiks 😁
Hakkasin kahtlema, kas ma ikka jõudsin tee kõige kõrgemasse tippu, Edelweißspitzele? Ja pöörasin teelt maha, kus oligi kohe vastav teeviit. Väike küngas ja veel väiksem tee sinna olid avatud ja pikemalt mõtlemata alustasin sõitu. Niipea, kui asfaldist sai munakivisillutis ja tee ahenes poole võrra, tuli kahetsus peale, aga ümbermõtlemiseks ei olnud enam võimalust. Nüüd jäi vaid üle minna otse ja edasi ja üles. Uuuhhh... Mul oli tõepoolest kõhe ja enda rahustamiseks karjusin natuke nende tolvanite peale, kes olid otsustanud sama tõusu jalgrattal või kaubikuga ette võtta. Serpentiine oli u 6 ja kui ma lõpuks üles jõudsin, selgus et ülikitsalt joonitud parkla on täis! Mul ei jäänud muud üle kui tõelise bemmimemme kombel tõmmata end korraks invakohale (sest selle minutiga sinna ju ometi ratastooliga inimesi ei tule), joosta pildistamiseks kiiresti ühele poole tippu ja teisele poole tippu, ning tagasi autosse ja alla sõita. Sest üleval oli ka pildistada hirmus, piirdeidki polnud igalpool :O Noja arva, kas allasõitu blokkis invakaubik, kes ratastoolis tüüpi keset teed maha laadis, sest tema koht oli ju hõivatud🥺 oikuipiinlik mul oli.. selle leevendamiseks põgenesin ma kiiresti (loe: üliaeglaselt ja pidevalt pidurdades, mis bemmikana tekitas piinlikkust ainult juurde) Edelweißspitze tipust ja lahkusin Grossglockneri teelt, et jõuda enne pimedat Innsbrucki.
Navi juhatas mind jällegi liklusmärkidele vastupidiselt, kuid see oli isegi hea. Nägin rohkem kõrvalteid ja sain taas imestada, kuidas siingi kiiruspiirangud karmistuvad pöördvõrdeliselt teetingimuste paranemisega. Ühtlasi jään huviga ootama tasulisi piltpostkaarte, sest külakeste vahel muutus kiiruspiirang nii tihti, et ma ei jõudnud järge hoida. Ühte kaamerasse sõitu tean ma kindlalt, mis oli iroonilisel kombel suuremale teele pealesõidul, möödudes eesjokutavast autosuvilast - hea, kui 70 sain sisse 50 alas. Mida arvasin olevat maantee. Võta siis kinni.. aga loodan muidugi, et ehk ei võeta :P
Olümpialinna jõudsingi kenasti veel valges ja parkida sain täitsa tasuta tänaval. Kuna poed olid laupäeva õhtul kell 20 juba kõik ammu suletud, leidsin ühe Tai toidukoha ja võtsin maitsvat mugimist tuppa kaasa. Pikkpikk ja igati õnnestunud päev jäi seljataha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar