Keleti raudteejaam oli kaunilt suursugune, missest et pisut remondis. Jõudsin jaama täpselt plaanitud ajaks ehk 20 mintsa enne väljumist ning leidsin kenasti üles oma õige rongi, vaguni, kupee ja istekoha. Väljast paistis rong suht vanamoeline, aga sisu oli igati mugav ja kaasaegne. Kupees kokku 6 kohta, olemas wifi, tavalised ja usb-laadimispesad ning igas kupees oma ruumi temperatuuri, valguse ja heliregulatsioonivõimalus. Pluss suur ja selge tabloo, mis kuvas vajalikku reisiinfot kaardi, kiiruse ja jooksvalt uueneva saabumisinfoga. Ainult kupee ilusa klaasukse mehaaniline sulgur oli katki, mistõttu sõitis see omatahtsi kolinal edasi-tagasi :D
Minu istekoht oli küll seljaga sõidusuunas, aga sõit ise oli nii sujuv, et ma ei pidanud vajalikuks kohta vahetada. Kupeekaaslasi oli mul kaks, mõlemad mehed ja mõlemad muudkui lobisesid oma telefonis. Ühel tüübil oli reisikaaslaseks suur sinine veetünn, mis rändas ülalt pagasiriiulilt küll istmele pildisessiooniks, küll põrandale lõunasöögilauaks. Teine mees seisis terve oma tunnise sõidu koridoris ja hoidis härrasmehelikult jalaga ust paigal.
Kenas ja kaasaegses peajaamas lunastasin infopunktist oma Viini City Cardi ja jalutasin metroosse. Minu peatuspaik järgnevaks kolmeks ööks on linna vanim hotell, Stephanie. Tärne on tal õige mitu ja paistab olevat tõepoolest uhke ja väärikas. Sisseregades küsiti isegi vaktsiinipassi näha ja kui oma andmetele allkirja andma hakkasin, märkasin midagi naljakat: ka selles hotellis pandi minu päritoluriigiga mööda! Kui Ungaris peeti mind kohalikuks, siis Austrias arvati, et pärinen Iisraelist :D
Mu väike kambrike asub neljanda korruse pikapikapika koridori lõpus ja on tegelikult täitsa nunnu ning mis kõige tähtsam, vanniga! Mul on üks säästu-lõõgastuspakett ju ometigi veel varuks ;) Pakkisin end lahti, käisin kiiresti jahutava vee alt läbi ja vahetasin riided. Olin omadega kenasti graafikus, nii et otsustasin elu põnevamaks teha ja veel ühe muuseumi ette võtta. Kodus olin nimelt arvanud, et kunstimuuseum käib mulle üle jõu - parem piirdun vaid loodusloomuuseumiga. Noh. Oli mul siis vaja ümber mõelda?!
Robustselt väljendudes oli see nagu eestlane satuks 90ndatel esimest korda Ikeasse. Kõik on ülemõistuse teistmoodi, suur ja ilus..ja seda kõike saab järsku liiga palju, nii et sa tahad sealt lihtsalt kiiresti välja pääseda.. aga ei saa! Sest see on üks hirmus labürint täis ilusaid asju, mis kõik karjuvad sulle: vaata-vaata-vaata mind!!! Ma siis vaatasin, kuni pea hakkas ringi käima ja mul tekkis tõsine mure, et kukun mõne elevandiluust überpeene nikerduse või hindamatu vana-kreeka kuju puruks. Otsustavalt tulin tulema, muuseumipoe kaudu mõistagi :D Väljas võtsin maski eest, hingasin sügavalt sisse-välja ja astusin üle õue järgmisse labürinti. See oli täis vanu konte, kosmosekive ning ohtralt muud imelist ja ajaloolist mudru, mida üks eestlane uneski ei ole osanud näha.
Põhjus, miks ma sinna majja tahtsin minna, oli aga iroonilisel kombel näha kuju, mis mulle igapäevaselt peeglist vastu vahib :P
Jätnud museaalidega jällenägemiseni, võtsin sihiks päeva viimase vaatamisväärsuse - Prateri vaateratta. Olin arvanud, et käin hotellist vahepeal läbi ja haaran ka väikse õhtuoote, aga kaarti-kella vaadates mõtlesin ümber. Teel metroojaama haarasin Riigiooperi vastast Aida-nimelisest kohvikust viimase, just mind oodanud Esterhazy-koogi ja pistisin selle esperanto keele looja mälestusmärgi ees aplalt pintslisse. Mugav ja maitsev vahepala, igatahes.. ja veel milline geniaalselt lihtne ning efektne pakend!
Kui Budapesti vaateratas oli kerge ja õhuline kui besee, siis Prateri oma oli rammus ja asjalik punane sametkook. Vastu õhtupäikest oli vanalinna kehvem näha, aga see-eest sain hea ülevaate kõigist Prateri ülejäänud atraktsioonidest, millele ma kohe kindlasti enam minna ei tahtnud :D Rattal tiir tehtud, kõmpisin natuke pargis ikkagi ringi ja nautisin melu nii kaua kui vähegi suutsin.
Plaan minna õhtul kolleegi soovitatud šnitslikohta jäi ära, sest oli saabunud see haruldane väsimushetk, kus isegi süüa ei jaksa. Armsad lugejad ei pea siinkohal sugugi muretsema, sest metroosõidu jooksul toibusin piisavalt, et siiski midagi poest hotellis söömiseks haarata. Kahjuks jõudsin ma poe ukse taha parajasti viimaste külastajate väljalaskeajaks, nii et ainsaks võimaluseks jäi nurgapealne mäkkar ja pisuke 24h joogiputka. Toas panin telekast taustaks mängima kohaliku muusika, tegin lahti enamvähem kohaliku õlle ja sain mõnusasti kõhu täis. Uudistes rääkisid, et ühes Austria piirkonnas on nakatumine järsku üles läinud, telepildis näitas polizeikontrolli ja puha, aga ma ei mõtle praegu sellele. Neljapäeva hommikuni püsin Viinis paigal ja eks siis selgub, kuhu edasi. Tänane sammusaak: 18 000.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar