Mis on teie reisi eesmärk?

Kui me vennaga tänavale jõudsime, oli takso juba ilusti ees ootamas. Andsin koduvõtmed ära ja sõitsime lennujaama. Seal käis elu täiel vaardil: hunnik charterdajaid tõmbas enne lämmatavat maski oma viimaseid kõhve ja teine hunnik oli nii varajasele hommikutunnile sobimatult ja tüütult lärmakas. Või siis oli lihtsalt asi rahvuslik-eripärases 'maskis' hääles. Pagasi äraandmine oli veel kinni, seega läksin tagasi õue avaruse ja hapniku järele. Mis ebaõnnestus täiesti, sest eelmainitud rahvusliku eripära juurde käib ka loomulikult selga ronimine ja suitsuvabatsooni ignoreerimine.

Torisesin omaette ja tulin tuppa tagasi. Õnneks avas teenindaja varsti oma putka ja astusin leti äärde. Andsin passi. Andsin kohvri. Teenindaja küsib: te lähete Budapesti jah? Miks? Öömm.. turism..? Kas teil on küllakutse? Sattusin segadusse (ja tundus, et u aastasse 1987). Ei, ei ole. Aga te ei saa minna niisama, riik on kinni! Ööömmm.. misasja? Eile õhtul ju veel ei olnud??? Õnneks ma ei jõudnud veel liiga sügavalt ehmuda ja meenus mainida see väike oluline asi nimega vaktsineerimispass. Oot, mis te olete teise süsti alles eile saanud või? Oeh. Taipasin, et ka tema magab alles. Ei, see on 8. juuni, mitte 6. august, selgitasin rahulikult. Hästi. Võisin turvakontrolli siirduda. Kuigi hakkasin seal väravas kahtlaselt piiksuma, siis oli rangele turvamehele lisaks tööl ka nutikas noor naisterahvas, kes käskis mul käed rinnale risti panna ja uuesti läbi tulla. See toimis hästi ja teist korda kopsukad häiret ei andnud :D

Poed-kohvikud olid veel esialgu kinni, aga avanedes tekkis näljastest leti äärde korralik saba. Minu taha seisis loomulikult vana tuttav õuest koos oma naisega ja ega nad nüüdki tahtnud pikivahest midagi kuulda. Ega maskidest. Nagu enamik nende rahvuskaaslasigi. Seekord torisesin veidi valjemalt ja sihipärasemalt ning proua Tõhk taipas end ja härrat tagasi tõmmata. Edasine einestamine möödus rahulikult ja siis lastigi juba Rasmuse valvsa pilgu all lennukisse:

Ma arvasin, et olukord lendudel on hullem, aga ainus kohustus oli hoida mask ees (ei pand seda õieti tähelegi), liikuda lennukisse ja maha gruppides ( ja siis ronida kõik kokku transferbussi kilukarpi, tõsi Helsingis oli kaks bussi), ning Finnair andis omalt poolt väikse desopaki kõige kangemate foobikute rahustamiseks. Enne Helsingis maandumist loeti küll ette rodu dokumente ja teste, mis justkui valmis peaks olema, aga neid keegi vähemalt transfeeris saabumisel näha ei taht. Ega ka muide mitte sihtkohas Budapestis, kõik oli nii nagu ikka saabudes: mass pani padavai pagasilindi/vetsu poole ja seejärel igaüks üle riigi laiali omi asju ajama. Niipaljukest siis lukustatud Ungarist ja küllakutsetest :P

Transpordiinfost sain kätte oma 2x24h pileti ja läksin bussi otsima. Soovitatud 200E-st jäin ma napilt maha, mistõttu maksin 900 raha lisaks ja hüppasin enda väljavaadatud 100E peale. Tundus olevat kiirem variant tõesti. Buss oli ilusaid inimesi täis ja pooltunnikest sõitu möödus kiiresti :)

Tripi esimeseks hotelliks sai Astoria. Vana ja väärikas, keset elava liiklusega ristmikku, kust väga mugav igas suunas liikuda, ka jala. Mina ja vaade mu toa rõdult:

20. sajandialguse arhitektuuri ja kõrgete lagede peale hakkas mu rind (ja kõri) kohe rõõmust rõkkama ning võtsin hetke maha, et seda kõike seedida ja vaim linnaga tutvumiseks valmis panna. See kulus väga ära, sest terve pärastlõuna ahmisin ahnelt kõrgeid maju ja fassadikaunistusi ja metallitööd ja kõike-kõike muud ilusat sisse ja olin rahul, et kohe otse Viini ei põrutanud. Võib juhtuda, et ma lähen seal kaunitest kunstidest (ja šnitslist ja kookidest) lihtsalt plaksuga lõhki, sest mis see üks thin mint ikka enam ära teeb :D

Turg:

Loomulikult kasutasin juhust tutvuda välismaise kaubavalikuga ja tunda rõõmu kingituste ostmisest. Enne päikeseloojangu laevareisi toibusin pisut hotellis, et siis minna ja leida üks paat.

Teate neid värvilisi reklaam-linnakaarte, mida tihti sadamates-hotellides jagatakse ja mille esitamisel reklaamitavates ettevõtetes soodukat saab? Noh, parema lektüüri puudumisel tudeerisin tualetis adminni poolt pihku topitud brošüüri ja avastasin koha, mida reaalselt külastada võiks: kassipubi Whiskers. Justnimelt pubi, mitte mingi kohvik! Teadupärast on kassid väga head joomakaaslased, eriti üksinda kurvastusest juues, sest nemad ei mõista hukka, ei parasta ja halvimal juhul jäävad kõigest enne napsutajat magama. Ja nüüd siis, kui ma olen täiesti üksi võõras linnas, on kohe selline pubi kõrvaltänavas, nagu tellitult!

Parlament:

Buda palee: 

Mina paadis, šampuse ja uduse sillaga:

Pärast toredat laevareisi ilusal, kuigi üldse mitte sinisel vaid pigem porikarva rohekal Doonaul, seadsin sammud pubbi. Möödaminnes imetlesin muidugi ka ümbrust ja arhitektuuri ja melu. Tiirutasin, mis ma tiirutasin, sisegepsu ja pildimälu järgi oleks pidanud juba mäugumist ja põrandale lükatud pudelite klirinat kostuma. Vaikus. Võtsin pärismapsi lahti ja olin täpipealt õiges kohas. Hämming. Guugeldasin veel natuke ja selgus kurb tõsiasi, et kui Evelin lõpuks Budapesti jõudis, oli kassipubi pankrotti läind :S

Pettunult võtsin Sparist ühe breezeri ja tahtsin võtta magamistoa-alusest mäkist ka friikad, aga seal ootas juba ees kimp näljaseid noori, kellest mul jaks lihtsalt üle ei käind. Kobisin tuppa kotile ää, oli juba üsna pikk päev olnud kah ju: 1582 km lennatud ja 24 000 sammu maha käidud.