Kohalejõudmine võttis pooltunnikest aega, piletisaba kümmekond minutit ja kulutasin selle kõik ära põhjalikuks kalkuleerimiseks. Ilm oli kuum, jalad juba mitu päeva järjest vatti saanud ning ajalooliste kunstiaarete osas hakkas vaimse vastuvõtuvõime piir ette tulema. Otsutasin kodus planeeritud plus-paketi asemel võtta tavalise, milles 8 asemel 5 vaatamisväärsust. Loomaaed, palmimaja ja kõrbemaja jäid järgmist korda ootama.
See oli nii õige otsus!
Minu lossikülastuse kellaajani oli 1,5 h, mille jooksul kappasin läbi suht mõttetu privaataia, natuke toredamad labürindid, imetlesin jooksu pealt uhket Neptuni purskkaevu, ronisin üles mäkke ja Gloriette'i katusele ning tulin sama tempokalt alla tagasi. Aega jäi parasjagu veel ühe jahutava Radleri jaoks ja siis saingi lossi sisse.
Kasutasin esimest, no max teist korda elus muuseumi audiogiidi, mis oli väga mugav ja asjalik. Vbl leidub veel kusagil keegi minusarnane ajast maha jäänud tüüp, keda tahan julgustada seda väikest diktofonilaadset toodet proovima. Kasutamine on imelihtne: muudkui aga sisestad massinasse kunsttüki või saali juures äratoodud numbri ning seltsimees kunztiteadlane räägib sulle konkreetselt ja lühidalt, mida sa parasjagu sellest teadma peaksid. Doonaukruiisil oli kah audiogiid - lausa eestikeelne - aga esitus oli lahendatud veits teises vormis, jutustajaks oli Doonau ise ja kontroll räägitava tempo üle puudus. Jäid jutust maha, siis tagasi kerida ei saanud.. noh, nagu tunnis õpetajat kuulates :D
Loss oli suur, uhke ja umbes miljoni eriilmelise toaga, millel igaühel oma lugu. Mõne toa taust oli päris kurb ja mul läks olemine jälle härdaks. Öhh.. no läksin siis kiiresti järgmisse tuppa edasi - pärast veel mõni teine eestlane näeb ja kus siis selle häbi ots :P Te olete minust kindlasti märksa vähem tundlikumad tüübid, niiet minge ja vaadake rahulikult see maja üle: saate kindlasti ajaloos targemaks ja olete oma ilumeelel' ja hingekeelel' pika pai teinud.
40-minutiga sai Austria-Ungari kuninglik-keiserliku pere ajalootund läbi ja astusin tagasi kuumava päikese kätte. Jäänud oli veel Orangerie ja seal läks ausaltöeldes kähku. Muidugi oli see hoone oma ehitamise ajal insenertehniline suursaavutus ja ilmselt tegi võimalikuks Viini šnitsli - sest enne ju ei olnud kusagilt sidruneid võtta - aga praegu oli see lihtsalt üks tühi suur saal ja mõned tutvustavad illustratsioonid seintel. Elusloodus nautis parasjagu hoovis päikest ja ootas jahedamat aega, et taas talveks tuppa kolida. Minul oli selleks ajaks juba jälle nii palav, et tõmbasin muuseumipoe tühjaksostmisega Schönbrunni-käigule joone alla, koperdasin uksest väljudes pika piletisaba üle torisevate eestlaste otsa ning tuigerdasin trammipeatusse.
Kuna pangakaart oli kenasti soojaks aetud, oli tarvis seda nii hoida. Otsisin mõned huvipakkuvad poed Mariahilfer-strassel ja tulin trammist õigel ajal West-Bahnhofis maha. Plussina nägin ära, kuhu homme hommikul rongi otsima tulla. Europaplatzi-nimelise monstrumristmiku ühes nurgas hakkas mulle silma kohvik, mis tundus nii paljulubav(alt tühi), et astusin sisse ja istusin maha. Tellisin šnitsli ja õlle ja kohvi ja koogi, ablas naine, nagu ma olen. Teate mis - need KÕIK olid väga head! Ja teenindus oli super, vahva nooremapoolne kutt aitas ja soovitas ja viskas nalja - igati meeleolukas ja ehe Viini kohviku elamus! Ohh, see kohvi-kreekapähkli kook... Ma nautisin seda vist natuke liigagi palju 😊
Edasine poodlemine kulges samuti hästi, kui välja arvata see, et poole tunni jooksul sain ma tervelt kaks korda sydärin, et olen telefoni ära kaotanud! Esimest korda kõigest oma arvukatesse kottidesse, aga teisel korral suutsin ta jätta ka päriselt proovikabiini. Ma kahtlustan, et see oli vist mingi eriti kange sidrun seal šnitsli peal...
Kuigi aja kokkuhoiu mõttes olin tulnud Budapestist Viini rongi, mitte laevaga, siis tahtsin ka Viinis Doonau ära näha. Istusin taas trammile ning imesin endasse ilusat arhitektuuri nii palju kui jaksasin. Jõgi oli sama läbipaistmatult porikarva kui Budapestiski. Friedensbrücke sillast alates tulin 2 km jalutades hotelli ja sattusin ka kaasaegsemate majade hoovidesse, kus trallisid ringi igati õiged, õues trööpamisest määrdunud riietega põnnid. Billa toidupoe ees tukkus üks napsune vanamees, eheda austria sulekaabuga. Uuemate hoonete vahele oli jäänd ka mõni vanem, mille ette asfalti oli paigutatud II MS-aegsete elanike-ohvrite mälestusplaate. Nägin Flakturmi kaitsetorni, kuigi ma enne üldse sellest midagi ei teadnud, ega otsidagi ei osanud.
22700 sammu ja pahkluud on paistes kui ..sidrunid, ära arvasite :D. Homme saavad nad õnneks rongis mõned tunnid puhata ja siis paistab, mis ma nendega Salzburgis ette võtan. Kui ma ikka sinna jõuan? Oleks siis, et nad seal Tiroolide kandis ainult viirust levitaks; täna kuulsin, et sakslased hakkasid streikima ja see puudutab otsapidi ka Austria rongiliiklust. Noh. Ma ikka veel ei viitsi muretseda, kohver on pakitud (ja mis kohvrisse ei mahtunud, võtan kotiga üle õla). Rohkem kui nädal on reisipäevi ees ootamas, aga õnneks pole järgmised sihtkohad mitte shoppamise eesmärgil plaani võetud. Mis need kohad on ja kuidas ma sinna jõuan, saate loodetavasti teada juba õige varsti!
Viin, sinuga oli tore - aufwiedersehn!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar