Ülemöödunud sajandi supelasutus näeb ka täna täpselt samasugune välja ning nagu nimest võisite ehk järeldada, pakub prouadele privaatset võimalust end kuumal suvepäeval kanali vees jahutada. Triks oli mul kaasas, rätiku laenutasin kohapealt aga mulle jäi mulje, et soovi korral oleksin võinud seal kümmelda ka täiesti au naturel. Seinal oli kirjas: õhk 19/ vesi 15. Ütleme nii, et hommiku edenedes oli mõlemale ehk kraadike lisaks tulnud, aga suplus mõjus ikkagi väga karastavalt ja ühtlasi aitas hakata aklimatiseeruma Eesti rannaoludega.
Kui kümne minuti jooksul polnud veel teenindajaga auväärsetelt kosilastelt sõna tulnud, otsustasin oma mõjusfääri laiendada ja astuda ujula kaitsvate seinte vahelt kanali avalikule poolele. Niimoodi, terve linna ja selle külastajate pilkude ees päevitades peaks ju ometi näkkama! Mööda sõitsid paadid, teiselpool kanalit oli suur ehitusplats, aga ikka ei midagi. Minuga koos oli terrassil ka topless- näitsikuid ja mulle hakkas tunduma, et kohalikud on selle vaatepildiga juba liiga äraharjunud ja nii ma küll mehele ei saa.
Ohkasin sügavalt, panin kleidi selga tagasi ja jätkasin oma jalutuskäiku. Paar maja edasi asus linna raekoda, mille ees seisis keset piduseltskonda uhke punane Ferrari. Juhtumisi oli tegemist pulmadega ja jäin vaatama, kuidas värskelt abiellunud paari tervitati. Ikka samamoodi kui meilgi, suure rõõmu ja ovatsioonidega. Tundsin minagi nende üle headmeelt, ilus ju kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud ühiselt elu koos veeta.
Kõndisin vanalinnas, sõin pargis paar pisikest sfogliatellet, panin veel natuke raha ringlusse, et ta saaks jälle mu juurde tagasi tulla ja jalutasin siis hotelli pakkima. See oli päris keeruline ja nõudis südame kõvaks tegemist, sest mulle ei meeldi asju ära visata. Nagu nt koroonatõttu juba ammugi parim-enne ületanud, aga peaaegu kasutamata kosmeetikavahendid.. või siis korra, aga väga põhjalikult kantud sokid. Hea, et mul oli abiks apelsinimahla lõpp, mis tuli ju ometi enne lennukit ära tarbida nagu ka deso-otstarbel kaasavõetud 80% viin. Packung edenes kohe jõudsamini, miinuspoolena tuli aga taas hale peale, et see mehelesaamise asi mul kohe üldse ei idane ega mädane.
Olin hommikul käinud ühte kasutamata, aga üldsegi mitte puhast rätikut administraatorile tagastamas. Noormees oli nii šokeeritud, et ma pidin sellist jubedust nende hotellis taluma, et toppis mulle poolvägisi tasuta joogikupongi kätte. Nüüd, kus pakkimine lõpusirgel, õhtu aga alles noor ja eesmärk saavutamata, otsustasin oma õnne proovida lobby baaris ja oma tasuta dringi enda kasuks tööle panna. Mõeldud-mõeldud. Kell oli ikka veel liiga vara ja lobistajad kahjuks vaid mõned üksikud pereinimesed. Neelasin oma veini alla, sest kangemat kraami kupong ei võimaldanud, ja sõitsin uuesti linna.
Poolel teel jõudsin välja minekut täiega kahetsema hakata, sest tunne ei olnud üldse mitte enesekindel ja lööv, vaid läks järjest nirumaks. Trammiaknast nägin välikohvikutes ja baarides istumas vaid paarikesi ja lõbusaid seltskondi ning ma ei kujutanud kohe üldse ette, et oma kurblikus olekus kusagil baaripuki või kohvikuserval kügeledes võiksin kellelegi ahvatlev paista. Löristasin vaikselt maski sisse nutta, ostsin poest paar tillukest alkoholipudelit (sest ridiküli rohkem ei mahtunud) ja suundusin järveäärsesse parki.
Seal oli mõnus suveõhtune melu ja näis, et ainult mina tunnen end üksi ja õnnetuna kui hiidlase püksinööp. Ühes parginurgas oli suurem hoone ja paistis, et kohe algab miskine eripidu. Kuna mu teerada viis sellest nagunii mööda, sain teada, et see on välikino ja näidatakse Mamma Miat! Hetkeks kaalusin, kas minna, aga no ma olin juba niigi palju pisardand, on siis veel vaja! Jalutasin edasi järgmisele kaile, kust paistis "kinosaal" ilusti kätte ära, vaatega järvele. Kus siis ekraan on? Tooliridade ees oli horisontaalselt suursuur ristkülik, mille kõrval 2 hüdraulilist posti. Vaat kui nutikas, nad tõstavad selle pärast üles. Äh, misma ikka üksi passin siin: pakkimist jätkama veel ei viitsi minna ja film on ju nii tore, ehk teeb tuju paremaks. Kui vabu kohti veel on, siis lähen!
Piletimüüjahärra naeratas mulle, ah et ikka otsustasite tulla? Hea mõte, saate filmile lisaks jäätist ja kingitusi! Kas ma omad joogid pean ära viskama? Onu lõi ladnalt käega, eh ei pea. Ma olin müüdud, ja vaid 16 raha eest 😝 Koroonapass ja pilet ette näidatud, sain kätte oma tasuta jätsu (väga mõnus ja kreemjas Cappuccino-maitseline) ning läksin saali. Rahvast oli palju, kohad vabalt valida ja mis kõige parem - mask maha, ka hingata sai vabalt! Enne filmi pidas ürituse sponsorfirma, kohaliku naisteajakirja esindaja väikse kõne, mille lõpp valjuhäälselt heaks kiideti. Ma eeldasin, et jutt käis tasuta kingitusest ja nagu hiljem selgus, siis mul oli õigus. Ja heakskiit igati õigustatud. Natuke reklaamfilme päris filmi ette ja kui kuu oli pilve tagant välja ilmunud, saabuski õige hetk.
Tuletage nüüd meelde, milline on Mamma Mia algussteen. Olemas? Kes pole filmi (kaua) näinud, siis lubage ma kirjeldan. Sügavsinine suveöö, veepind kuuvalgel sillerdamas, neiuke alustab laulu: I have a dream, a song to sing, to help me cope with everything... Poleks olnud ideaalsemat kohta selle filmi näitamiseks, kui see järveäärne soe suveõhtu praegu oligi! Oleksime justkui ise päriselt seal filmi sündmuspaigal Kreeka saarekesel kohal olnud. Juba see tegi emotsionaalseks ja võttis pisardama, aga need oli rõõmupisarad. Ja kohe tuli naer nendele kaaslaseks, sest see on lihtsalt NII TORE, NII HEADE NÄITLEJATE ja karakteritega film! Meenutasin, kuidas muomaemaga käisime seda kinos vaatamas 13 aastat tagasi, samuti augustis ja noh.. tuli aga meelde, ajas aga nutma. Nii palju aega on sellest hetkest möödunud, et võiksin teoreetiliselt nüüd juba oma tütrega seda filmi koos vaadata, praktiliselt aga.. njah. Elul on omad plaanid.
Ja siis kukkus pisipisikene tõrvatilk plärtsti meepotti: mu kõrvalistuv näitsik pani sigareti põlema! Mul sai sellest šveitslaste jäledast kombest mõõt täis ja ütlesin, et siin ärgu küll suitsetagu. Ta oli muidugi parasjagu šokeeritud ja pidas oma sõbrannadega nõu, aga õnneks nad läksid siiski ja istusid kaugemale rea serva tossama. Tõepoolest, keset rahvamassi, keset seanssi, kus pole kusagile eemale minna selle jõhkra haisu eest, mis siinmaal on kuidagi eriti vängelt tõrvane - mis kohaga sa mõtled? See on Eestis ikka suur asi, et avalik ruum on enamvähem suitsuvabatsoon. Aga Meryl tõmbas mu kohe ruttu kõigi oma võludega jutustusse tagasi ja ülejäänud aeg oli sama meeleolukas kui eelnevgi.
Filmi lõpuststeen, nagu te mäletate, oli sarnane nagu alguski - vaid kuu oli selleks ajaks tüki maad edasi sammunud 🌒 Lahkusin oluliselt parema tujuga, ABBA-viisid suul ja kvaliteetkosmeetika toodetega kinkekotike käeotsas. Loodus Evelini kohvris tühja kohta ei salli, loodetavasti nad seal lennujaamas on selles osas arusaajad inimesed 😏
1 kommentaar:
Oi kallike, sa ajasid seda asja natuke valepidi.
Vaata, vanasti olid tantsukaardid, eksole, õhtu alguses kirjutati täis?
Nüüd tõmbad 2-3 nädalat enne reisi Tinderi, tasulise küll, ja määrad seal oma reisi piirkonna huvipakkuvaks alaks. Ja siis kirjutad reisi kuupäevad ja asukohad, in town for 1 night only ja jääd ootama. Ise võid ka juba ikka eeltööd tegema hakkama.
Ja naudid reisi täpselt nii palju ja nii eee... suures koguses, kui soovid ;)
Postita kommentaar