Seejärel viimane linnatuur ehk bussiga raudteejaama, pisut perroonil ootamist ja sõit Šveitsi algaski. Liiga palju põnevat sellest teekonnast rääkida ei ole. Akna taga jooksid mööda ilusad mäed ja majad ja jõed, aga ega nad kuigi hästi pildile ei jäänud, kõigist mu püüdlustest hoolimata. Ilmake keeras samuti vihmale ja nii ma siis keskendusin hoopiski kirjutamisele.
Luzerni jõudmiseks pidin kümne minutiga Zürichis ümberistuma ning seegi sujus hästi ja ladusalt, kuigi rahvast, kompse ja karjuvaid lapsukesi oli palju. Kokku kestis see teekond ligemale viis tundi. Vihm läks aina tugevamaks ja hetkeks, kui ma lõppsihtkoha raudteejaamast õue astusin, kallas mõnuga. Mu hotell oli kõigest 10 minuti jalutuskäigu kaugusel (mis vihma ergutusel kindlasti veelgi kiiremini läheb), seega tõmbasin kilejope selga ja panin läbi lompide ajama.
Läbimärjana kohale jõudes sain adminnilt teada, et ma oleks võinud ühistransporti kasutada - me ju saatsime teile tasuta pileti meilile. Khm. No minu meilboxi see küll ei olnud jõudnud.. ja tegelikult oligi tore soojas vihmas natuke liguneda. Seejärel aitas admin mind mu megaraske kohvriga tuppa, sest kuigi lift oli selles väikses armsas majakeses (anno 1670) täiesti olemas, siis päris viimasele korrusele, kus asus minu katusekambrike, ta ei ulatanud. Koridorid olid siin kunstipäraste kaunistuste ja mõtteteradega, minu ukse taga nt säherdune:
Tuba oli väga kompaktne, et mitte öelda kohati ebamugav, aga vann oli olemas, aken käis täiesti lahti ja pigem eelistan sellist boheemlaslikku urkakest (vähemalt ajutiselt), kui mingit kandilist-kliinilist, ehkki avarat tuba nagu Innsbruckis oli. Panin riided kuivama, sirutasin-vedelesin natuke niisama ja kuna vihm oli kohe pärast mu hotelli saabumist järelejäänud, siis läksin linnaga tutvuma.
Vaatasin üle kuulsa puidust silla, imetlesin järve ja seda ümbritsevaid mägesid, ning loomulikult linna mitmekesist arhitektuuri. Mõnda poodi astusin ka sisse, kõht oli juba üksjagu tühi. Esimesest kohvikuketist, Bachmannist, võtsin kiire nälja peletuseks sillatorni-keeksi, mis oli mõnusalt vürtsitatud ja lausa sulas suus. (Ja kaasa mõned trühvlid pärastiseks). Coopist hankisin aperatiivi ja soolase, ning kuna iga korralik eine vajab lõpetuseks ka magustoitu, läksin kohvikusse nimega Heini. Seal valisin suvaliselt kõige maitsvamana tunduva koogitüki ja komistasin pimeda kanana teise kohaliku tera otsa:
Miskine peen japonaise-biskviitpõhi, kirsivõikreem, ohtra kirsilikööriga immutatud biskviit, peale veel röstitud mandlilaaste ja tuhksuhkrut - see juba kõlab halvasti, eks? Hea, et ma sealt kohe ka ühe kohvi taipasin paletipuhastuseks kaasa võtta!
Pidusöök peetud, avastasin, et ma ei olegi täna veel ühegi kõrgema künka otsa roninud! See viga tuli muidugi parandada ja suundusin hotellitagust tänavat pidi üles. Sealt leidsin linnamüüri, mis tuletas kohati täitsa Tallinnat meelde, nt Neitsitorni-esine vaade linnale. Muuhulgas sain teada, et šveitslased on mõned algupärased vanalinna karjamaad alles hoidnud ja hoiavad neid tänapäevalgi aktiivses kasutuses:
Õhtu ilusaimaks leiuks osutus linna kuulus lõvikuju, mis oli ka öisel ajal väga efektne:
Vahel on tore mitte liiga palju ette uurida - kui asjast midagi ei tea, eriti teiste arvamusi, siis saab puhta lehena oma ja eheda emotsiooni kätte.
Minu esimene emotsioon ei olnud kahjuks ainult positiivne, vbl tulenevalt liigsest raudteejaama kesksusest - nende ümber hängib alati ju kõige kahtlasem kontingent. Hirmus palju suitsetajaid, see on tüütu. Ratturid on paigutatud liikluses autode keskele, mis pea-laiali-otsas tuterdavale turistile on veidi ohutum. Ja trollid on neil alles, isegi nr 2, see mulle meeldib :)
Samme tuli kokku 18 000, pika rongisõidupäeva kohta pole üldse paha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar