Maapealne pühapäev Maarja taevasseminemise päeva puhul

15.august on katoliiklikus Euroopas oluline tähtpäev, mis tähendab ühtlasi seda,  et peaaegu kõik on kinni - see osa kodutööst oli mul tehtud. Olin ka leidnud, et Neuschwansteini loss Saksas peaks siiski lahti olema ja seda muinasjutumajakest vaadanuks ma päris hea meelega. Mõned tunnid autosõitu sinna ja tagasi oleks olnud ka tehtav. Juhtus aga nii, et ma olin end laupäeval igati ära väsitanud ja otsustasin seega hoopis Innsbrucki avastada. 

Pärast mõnusrahulikku hommikusööki tegin tiiru jõe ääres ja vanalinnas, sattusin kuulama pidulikku puhkpildurite rõdukontserti ja võtsin siis auto, et vaadata lähedusesasuvat Ambrase lossi. Selle sissesõiduteele keerates peeti mind kinni, arvasin, et tahetakse koroonatõendit näha. Asi oli aga hoopis selles, et parkla oli kinni ja kuigi loss ise lahti, siis pidanuksin jätma auto kuskile kaugele Ikea parklasse ja tulema tasuta spetsbussiga tagasi. No ei viitsinud! Küll leian miskit muud mida teha, Innsbruck ju vana olümpialinn - lähen otsin mõne sulanud suusaraja või ausamba või Antsoni roostes uisuraua üles.

Tehtud-tehtud, roheliste maisipõldude ja nunnude külakeste vahelt leidsin üles bobikelguraja! See oli küll hetkel suletud, isegi parkimine keelatud (!) ja pikaks kasvanud rohus vedeles miskine koroonahoiatus. 

Kõrvalaasal matsutasid suksud mõnusasti ja ma ei tahtnud neid rohkem segada. Järgmine sihtpunkt suusahüppetorn ja siis vbl midagi ilusamat, nagu näiteks Swarowski kristallimaailm. Tornini sõiduks oli valikus pikem ja kallim marsruut ning kuna ma sama teed kaks korda sõita ei tahtnud, siis sattusin puhtjuhuslikult läbima jupikest kõrget Euroopasilda ja selle vägagi maalilist ümbrust. Hüppetorni juures olid samuti head vaated, aga nad tahtsid parkimise eest jälle raha saada. Siiski olid kümme esimest minutit tasuta, nii et tegin ka natuke sporti ja käisin jooksuga torni juures fotojahil ära. Ei pidanudki maksma - minu võit!

Auhinnaks läksin imetlema kristallitükikesi. Esimese hooga tundus, et olen oma valikus totaalselt mööda pannud ja tegemist on ühe mõttetuma kohaga üldse, turistilõks noh. Kui aga taltsutamatutest hindupõngerjatest eemale sain ja natuke keskenduda, siis polnudk asi nii hull. Sain näha suuri teemante, kuulsaid kalliskive ning erilisi ehteid, mis isegi mind, kui blingi osas suht ebanaiselikku olevust kõnetasid. Väljapaneku kahtlemata üllatavaim ja mõjuvaim hetk minu jaoks oli avastus, et üks mu lemmikumaid klassikalisi muusikavideosid ühe lemmikuma lauljaga on filmitud just siin. Ja videot ennast sai kaa kohapeal  nautida 🥰 Purcell jäi mind veel tükiks ajaks kummitama ja tagasi Innsbrucki sõites katsetasin ma põhjalikult ka bemmi salongi akustilisi omadusi. Oli kuidagi mahedam kui mu oma Subarikul, peab ütlema.

Tuul tõusis ja vihma hakkas tibama. Võtsin hotellilähedasest bensukast õhtusöögiks ühtkomateist näksimist ja tegin toas endal olemise endale mõnusaks. Telekast tuli Erin Brokovich, magustoiduks oli jäätist ja akna taga roosakate mägede kohal paukus äike. Uus päev toob uue riigi ja uued seiklused!