Maailma ilusaim kohvik Budapestis on New York

Pühapäeva hommikul võtsin rahulikult, magasin kaheksani ja nautisin maitsvat hommikusööki lühtrite ja marmorpaneelide keskel. 

Tutvusin mõnusalt vürtsika kohaliku vorstiga, maiustasin kartulikroketitega ja sõin munapudrule otsa veel 4 (sic!) lehttaignasaiakest. Üks neist, kaneelirulli ägedam õde kreekapähklirull, oli kohe nii mõnus, et seda ma tahan kodus ise järele proovida teha. 

esmaspäeva hommikueine

 Seejärel toksisin teile natuke blogi kirjutada, otsisin kaardilt esimese plaanipunkti üles ja astusin õue. Kui eile oli Pestipoolepäev, siis täna tahtsin alustada avastusretke Budapoolelt funikulöörisõiduga Buda palee juurde. Vahva vana kollase trammiga sõitsin üle armsa rohelise Vabaduse silla ja vägagi minulikult muutsin käigupealt plaani. Ma lihtsalt pidin seda ilusat Gellerti termi pildistama ja ka korraks fuajeesse sisse astuma! Pikemaks külastuseks mul sel reisil kahjuks aega polnud, aga ma ju tahan ometi siia linna veel tagasi tulla, küll jõan. 

 Proovisin naasta esialgse plaani juurde, aga kuna selleks ajaks oli kuum päike parasjagu oma haripunkti saavutanud, otsustas üks harilik naiivne lamemaalane, et nüüd on see kõige õigem aeg hakata mäkketõusmist harjutama. Ja sobiv, Gellerti-nimeline mägi koos Kaljukiriku ja mäetipus oleva Citadeliga, oli just parasajagu termi taga. Kiriku ukseni jõudes selgus, et külastajate limiit on tänaseks juba täis ja nii pidi seegi koht jääma teiseks korraks. Maailmalõpp on vist arvatust lähemal, kui pühapäeval kell 12 enam jumalakotta ei mahu..? 

 Rühkisin ähkides järjest kõrgemale ja mõtlesin, et kui meie Toompea sama kõrge oleks, siis ma küll sinna ronida ei viitsiks. Kohalikud tundusid aga seal päris tihti käivat, sest seal oli eri kõrgustel lausa kaks mänguväljakuala ja prügikastid ajasid kõikjal üle ääre. Kui mäetipus olev Citadel ja sealolevad kujud juba käega katsutavad näisid, seisis ühe viimase trepi ees vabandav silt: oleme remondis aastani 2023. Öhh. Ega ei tasu ju enne uurida netist, kas ja kuhu pääseb .. aga samas, vaated olid platvormidelt kaunid ja trenn sai ka tehtud. 

 

Laskumisel jalad ikka sutsu värisesid ning pea oli kuumusest paks - tänasin õnne, et olin õhulise torusalli ikkagi kaasa haaranud ja poolel tõusul pähe tirinud. Alla jõudes täitsin termiesisel allikal pudeli ja tegin salli labimärjaks, et natukenegi mõistust veel alles jääks. Siis istusin kindlameelselt trammi ja jätkasin teed funikulööri juurde. Löör ise oli vana ja nunnu ja sõit hirmus lühike. Üleval teise mäe otsas olid jälle suured ehitustööd pooleli, aga vaateid sai nautida ja muuseumist ilusaid postkaarte osta. Tulin lööriga alla tagasi ja üritasin meelde tuletada, mis ma veel näha tahtsin. Metrood! Ja kohvikut! Ja parki! 

Sõitsin trammidega taas Pesti poolele ja sammusin Deák Ferenc tér peatuses maa alla. Kohe hopsti sattusin metroomuuseumi, lubasin lõbusatel hallipäistel piletitädidel oma peost vajaliku summa kopikaid kokku lugeda ning uurisin järgmised 7 minutit 3 vana metroovagunit ja pilte Mandri-Euroopa vanima metroo ajaloost. Enne metroosõiduga jatkamist tulin veel korraks maa peale tagasi, sest kohe peatuse kõrval oli ju ometi vaateratas! See nägi välja üsna .. lihtne.. ja kõikuv.. aga võtsin vapruse kokku ja läksin ikkagi. Ja ei kahetse! Minimalistlik, hõredate ustega gondel lehvis üleval seisma jäädes päris tublisti, aga keskendusin pildistamisele, vaatasin katuseid ja sain hakkama. Homme ootab mind ees veelgi vanem vaateratas Viini Prateris, eks siis selgub, kumb ägedam on.

 

Metrooga sõitsin Budapesti ooperimaja juurde (mille fassaad oli remondis), tegin nunnust metroojaamast pilte ja avastasin siis, et kõht hakkab tühjaks minema - kell oli ka peaaegu kaks. Järgmiseks sihtpunktiks pidi seega saama maailma ilusaim kohvik Budapestis nimega New York. Ja teate mis, see tõesti on väga ilus hoone ja interjöör! Kulda ja lühtreid ja laemaalinguid täie raha eest; mis veelgi parem, söök-jook maitsesid suurepäraselt! Kelnerid olid kenad ja viisakad, meeleolumuusikat mängis mitte üks, vaid lausa kaks erinevat koosseisu: natuke õnnetu pianist ja üsna emotsionaalne mustlasorkester. Igatahes oli seda kordades rohkem kui ma olin oodanud, sest arvasin, et see reis tuleb olude sunnil täiesti muusikavaba. Tellisin alustuseks kohaliku vahuveini, misjärel kohaliku guljaši ja magustoiduks oivalise šokolaadikoogi. See oli kerge ja õhuline, ent samas rikkalikult šokolaadine. Nautisin selle kõrvale kohaliku napsuga tembitud kohvi, mis oli samuti väga maitsev.

 Et seda luksuslikku kõhu- ja peatäit natuke maha rahustada, võtsin järgmiseks ette Varosligeti pargi. Sinna sain kenasti kohe kohvikust üle tee asuvast peatusest trolliga. Teel peatusse pidin siiski põikama üht pilti tegema, 

aga jõudsin õnneks joostes veel trollile ega pidanud 15 mintsa järgmist ootama jääma.

  Varosligeti park on suur ja uhke ja mitmekülgne. Mulle tundus, et seal on küll kõigile mõeldud: lastele ja sportlastele mitmed erinevad väljakud, liikluslinnak, veekraanidel loomadele eraldi madalam kraan ja kauss. Botaanikaaiake. Suured sildid algajatele ornitoloogidele. Ja siis veel ka tajuaed vaegnägijatele! See oli täiesti eraldi piiritletud, turvaliselt lukus ala, kuhu niisama sisse ei saanukski, aga ma rääkisin onule, et õpin maastikuehitust ja meie maal sellist kohta ma ei tea. Onu leebus ja lasi mind uudistama. Aias oli sissejuhatav reljeefne kivitahvel Braille' kirjas, mänguplatsid spetspallimängudega ja kõrged liivakastid. Kõrgemad istutusalad, mille torupiiretel Braille's taimede nimed, mis olid valitud kas lõhnavad või katsutavad. Istutusalade vahel erinevast materjalist jalgrajad. Purskkaevud ja pergola-alused lebolad.Väga kena ja läbimõeldud. Vbl meil Eestis ka on kusagil selline koht, aga ma lihtsalt ei ole kursis. Võiks ju küll olla! 

 Ma olin juba üsna väsinud ja tahtsin kottu kotile. Nüüd jäin aga kahjuks trollist maha ja uut oodates meenus veel paar kohta, mida oleks ju ikkagi võinud vaadata :D Kõmpisin läbi pargi, Millenniumimajast mööda ja sattusin Ungari Põllumajandusmuuseumi otsa:

 Mulle hakkas üha rohkem tunduma, et see Varosligeti on natuke New York Central Pargi moodi. Suur ja ilus ja aeganõudev. Siis nõudsid mu jalad aga juba tungivalt puhkust ja nii pidin ikkagi suunduma üle Kangelaste väljaku metroosse. 

M1 lõpp-peatuses Vörösmarty tér vältisin kangelaslikult järjekordset hääd kohvikut Gerbeaud, kuigi nemad mind kangesti Esterhazy-nimelise koogi ja veelgi parema elava muusikaga meelitada püüdsid. Hoidsin silmad eesmärgil ja käisin vaatasin ära Greshami palee Four Seasons hotelli. 

21500 sammu. Viimane pingutus, viimased ostud teel koduhotelli ja säästuspaasse. Termibasseinide asemel lasin vanni pooleldi vett täis, lisasin Rossmannist ostetud lõõgastavat vannisoola ning panin hoogsast pildistamisest tühjaks saanud telefoni laadima. Oi see veerandtunnine vanniskäik oli mõnus, ega ma kauem ei jaksaks liguneda ka. Nüüdki oli tükk tegu, et kõik see lõdvestunud naise ilu libedast vannist jälle üles vinnata :P

 Selline ta siis sai, minu esimene tutvus Budapestiga. Mulle väga meeldis, heameelega kohtuksime veel :) Homme hommikul istun rongile, et saada teada, kuidas mõjub mulle mu järgimine uus tuttav, Viin.