Inimese tunne jälle sees, astusin rõõmsalt päevale vastu. Ja milline päev see tulemas oli! Kell kümme Hispaania ratsakooli treeningsõit, seejärel Albertina kogu oma uhkuses (millest ma veel üldsegi teadlik polnud), siis kohvikutrenn ja veikene spaziergang ning kell kolm päeva (ja terve reisi üks) kõrghetk - Belvedere ja Klimti Suudlus! Võimsa päeva lõpuks plaanisin korralikult taastavaks kehakinnituseks süüa paljureklaamitud ja kauaoodatud Viini parimat šnitslit restoranis Figlmüller.
Lausa lust on jalutada nii ilusas linnas, nagu seda on Viin! Ainus oht on hoogalt ringi vahtides millegi alla jääda ja neid, kelle-mille alla jääda, on üllatavalt palju. Tavapärastele mootorsõidukitele lisaks ratturid, rulluisutajad, tõukeratturid, ekskursioonigrupid ja tagatipuks veel hobukaarikud! Nii et olge silmaringi avardades ettevaatlikud! Muidugi võib ka juhtuda, et te ei jää mitte alla, vaid hoopistükkis peale. Minul näiteks õnnestus täna jääda nii die-der-das Bild uudiste, kui ka Google Streetview auto kaamera peale :D
Hobused. Imekaunid valged Lipizza hobused! Onu Raivol oli 90ndatel üksvahe ka raadios jutupliiatsi saade, kuhu lapsed võisid omi joonistusi saata. No ja mina olin hull hobusefänn ning joonistasin-saatsin pildi just Lipizza hobusest. See sai saates isegi äramärgitud ☺️ Nüüd siis, umbes kõigest sada aastat hiljem, olingi oma silmaga neid imelisi loomi ja nende koolisõidutraditsiooni nägemas. Pildistamine/filmimine oli rangelt keelatud, et mitte hobuseid segada, aga ma paar klõpsu enne algust kogemata ikka tegin. Muide, see keeld oli vägagi põhjendatud, sest selles uhkes hoones oli päris hea akustika, nii et kui ikka keegi end tooliga kohendas, siis läks suksu kolina peale närvi ja vajas eraldi rahustamist. Kuigi minu suurem hobufänniaeg jääb plikapõlve, oli treeningtundi huvitav jälgida. Kui teil tekib võimalus päris etendusele minna, siis tehke seda kindlasti.
Albertina. Ohh. Mis ma oskan öelda? Terve teine korrus on üks imeline värviline tuba teise järel, kaunid siidtapeedid mätsivate kardinatega; põrandatel kaunid, detailirohked eri puidust kombineeritud parketimustrid ning laes üks lühter imelisem kui teine. Kunstizaalideni pole veel jõudnudki, aga seal ootavad sind kümned ja kümned maailmakuulsad teosed. Ja siis veel teist samapalju tavainimesele vähemtuntuid, aga väga ägedaid maale ja skulptuure! Jällegi minupoolne kindel külastussoovitus.
Hing toidetud, oli järg jõudnud keha kätte. Guugli abiga leidsin lähedusest vanade semude Ludwigi ja Wolfie hängimiskoha ning võtsin istet kohvikus nimega Frauenhuber. Treeningvahenditeks valisin õunastruudli, kreemikoogi ja Biedermaieri kohvi. Peab ütlema, et trenni lõpp osutus oodatust raskemaks. Struudli taigna ja täidise-vaheline tasakaal ei olnud mulle päris mokkamööda; ning kuigi ma olen suur võikreemilemb ja see siin oli üsna hea, siis lõpuks sai seda isegi minu jaoks palju. (Muidugi, muomaema tehtud konjakivõikreemi võiksin ma sööma jäädagi, eriti kiilaka moorapea kujul!) Vat Biedermaieri osas ei ole mul küll ühtegi halb sõna öelda. Martsipaniliks kohvi sees - kes oleks arvanud, et see nii hea mõte on? Aga näed, on!
Kohvikust väljusin küll kerge iiveldustundega, aga sama efekti olen täheldanud ka pärast teisi sportlikke tegevusi. Ei mingeid endorfiine, ainult öökima ajab.. ja tahaks kohe miskit soolast!
Belvedereni oli pisut aega, nii jõudsin toidupoest läbi hüpata ja paki peeneid snäkivorste osta. Hiljem muuseumis juurdlesin päris tükk aega, miks kõikjal küülaugu lebra levib :D Tasub ikka kuumal suvepäeval vorsti hammustada ja siis endale mask tunniks ajaks näkku toppida! Knoblauch oli peenes kirjas pakil täitsa olemas, selgus pärast - hea jobu ikka küll..
Belvedere. Väga emotsionaalne elamus, mitte ainult Klimti pärast, vaid üllatasid ka mulle senitundmatu Lovis Corinthi tööd.
Aga siiski.. SUUDLUS. Maal ise oli muidugi võimas ning juba ainuüksi mõõtmetelt suurem, kui olin arvanud. Kuigi ma püüdsin eelnevalt hoiduda üldse sellele mõtlemast, siis läbi saalide järjest lähemale jõudes tundsin üha enam sisemist rahutust, mis pärines minust väljapoolt.. kui te saate aru, mida ma sellega öelda tahan? Maailmas on mõned väga erilised kunstiteosed, mida tullakse kõikjalt vaatama, aga ei ole vist teist sellist kui Klimti Suudlus, millele on omistatud lausa müstilisi võimeid. Kes mida ja kui paju uskuda tahab, on igaühe enda asi. Mina tajusin sealolles midagi, mis tabas mind ootamatult. Mul oli hea meel, et mul oli mask ees, mille taha oma kurkutõusvaid pisaraid varjata. Istusin maali lähedal mõned hetked, aga pärs selle ette minna ei suutnudki. Pidin ära tulema.
---
Hotellis võtsin rahustava vanni ja tundsin rõõmu, et kuigi tuba mul na pisike, siis vannituba ja vann ise suurem ja sügavamgi, kui Budapestis oli olnud. Tukkusin natuke, pesin pesu ja kratsisin öösel saadud sääsekuplu. Tõsilugu! Väiksed vastikud sääsed. Siis värskendasin meiki, panin end ilusasti riidesse ja suundusin Viini parima šnitsli jahile. Möödudes metroojaama kõrval olevast vorstiputkast jõudis peast läbi lipata mõte, et vaat kui tore - täna saab ilusasti peenelt restornis süüa. Khm.
Der Mensch plant, das Schiksal lacht, nagu öeldakse.
Proovisin küll leida Viini paremuselt teis šnitslikohta. ja siis kolmandat, aga tuleb välja, et ka teisipäeva õhtul on mõttekas eelnevalt laud broneerida. Missiis ikka, mul oligi kõht veel kreemikoogist ja küüslauguvorstist punnis. Ahjaa, ühe kanepiõlle proovisin ju ka õhtuooteks ära.. 😁
Läksin hoopis jalutama. Linnapargis oli kõikjal rahvast, suured seltskonnad istusid murul ja tundsid end soojas suveõhtus mõnusalt. Sõitsin paar peatust metrooga, sattusin ootamatult just nende majade juurde, mida olin mõelnud vaadata ja siis suundusin kõhukorinal kodupoole tagasi. Haarasin ikkagi sealtsamast metroopeatuse kõrvalt Viini suurima hot dogi ja kugistasin selle täiesti ebapeenelt voodiserval teleka ees passides alla. Kui asi nii edasi läheb, on homseks õhtusöögiks hiinakas :D
PS: 25 000 sammu, päris hästi. Õhtujaheduses tuli mulle vastu ka üks armas muldvana paarike oma rulaatoritega, vanem memmeke ees, noorem papi taga. Naeratasime vastastikku.. on, mida tulevikult oodata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar