Neiusadul Euroopa katusel

Esmaspäevane reisupäev Luzerni oli olnud vässu ja vihmane. Kuigi õhtuks läks ilm kenaks, siis kaalusin kaua, mida oma armsa Jungfraujochiga teha. Pilet oli ikkagi üksjagu kallis ja tripifoorumlased olid tungivalt soovitanud oodata selle ostmisega kuni ilm on klaar. Pärast õhtust jalutuskäiku linnamüüril ja ootamatult emotsionaalset vanniskäiku, otsustasin lõpuks öösel, et ostan piletid poole peale Interlakenini ära ja siis juba õunte pealt vaatan, mis edasi saab.

Öö oli samasugune nagu sõidu alguses - vähe unetunde, mis tundusid lõputud. Ajasin end lõpuks püsti ja hakkasin asjalikuks. Tahtsin rongijaamast mõne snäki kaasa osta, sest selles hotellis - nii omapärane kui ta oli - sai ka hommikusööki alles kella 8st. Jõudnud fuajeesse, märkasin üht külalist juba siiski einestamas ja läksin ise ka jaole. Teenindaja käest sain küll pisut tõreleda, et ei olnud oma soovidest ette teatanud, aga ta tunnistas isegi, et eks kl 8 natuke hilja ole ja kui teine juba sööb, mis siis minust enam.

Soe croissant kõhus oli tunduvalt tugevam tunne päevale vastu minna. Rongijaamast haarasin siiski kaks võikut ja mahla tee peale lisaks kaasa. Minu rongi perroonil oli suur kogunemine. Ohtralt matkariiestes ja keppidega varustatud vanainimesi olid juba lõbusas tujus, sest neilgi algas suur seiklus! Sattusin istuma ühe vahva seltskonna lähedusse ja no selline heatujuline mägimatkaja tahaks ise ka vanuigi olla, kes teab väga hästi, et kõige tähtsam on...ei, mitte leida paat - mis sa selle paadiga mäe otsas peale hakkad? Kohe bussi/rongi/rikšasse maha istudes tuleb hoopis olemine võimalikult mugavaks teha ning hakata ruttu ja põhjalikult moonakotisisuga tutvuma!

Tee Luzernist Interlakenisse möödus sõna otseses mõttes tõusvas joones ja ohtra pildistamise saatel. Brošüüris lubatud järvevaated said kõik ära nähtud, aga kuidas nad nii siniseks saadakse, seda ma küll ei tea. Ma pakun, et see on kõigi nende lugematute 19. sajandi romantiliste maalikunstnike mägipiltide pintsliloputusvesi, mis siin endiselt sinetab. 

Õhtuti on telekast tulnud Suure paugu teooria ja nüüdseks tundsin end totaalse Sheldonina; tegelikult märkasin juba eelmisel päeval, et Šveitsi rongisaatjate viled on tõepoolest kuidagi erilisemad, kõrgemad ja ilusamad. Kahetunnise meeleoluka sõidu lõpuks oli igatahes selge, et mäkke mina lähen, olgu seal või tõesti ainult valge tatt ümberringi! Ilmateade, muide, pakkus isegi vahelduvat pilvisust :D 

Olin lootnud, et nagu igalpool mujal varem, on ka selles rongis wifi, aga laku panni - ei old mitte! Kuna rongivahetus pidi toimuma kiire kümnekaga, siis ei jäänd mul muud üle, kui lülitada sisse mobiilne andmeside ja loota, et ma pankrotti ei lähe. Olin spetsiaalselt ostnud tabile Šveitsi sisaldava paketi ja arva nüüd, kas see töötas? Vandusin kurja ja pidin ostma tavatelefonile überkalli neti nädalapileti. Noh, vähemalt saan seda siis ka järgnevad 3 päeva kasutada. Tegin vajalikud toimingud, sain mäepileti ostetud ja ilusti rongi ümberistumise tehtud, kui juba saabus Elisalt sõnum: andmeside hoiatus, olete ära kasutunud 70% nädala mahust. Mida hekki??? Käisin täpselt kahel veebilehel, avasin postkasti ning laadisin pileti alla. 24 eurtsi, viuh! On alles hää bisnisplan.. Maarja, kui sa seda loed, siis sul oli õigus! 

Arvestades, et olin kolmel ööl parkimismaja asemel tänaval parkides hoidnud kokku u 30 euri, siis neelasin selle röövelliku väljapressimise tasaarveldusena alla ja ei mõelnud rohkem selle peale. Tundsin hoopis rõõmu, et taipasin viimasel hetkel õiges peatuses maha minna ja juba leidsingi end Eiger Expressi köistrammi vagunis kõikumas.

Oi, see oli kole kõrge ja nagu ikka, ühenduspostide kohtades eriti kiigutav. Hirmu pisendamiseks filmisin jälle hoolega, vaatasin kaugusse ja see aitas. Mäekülgedel tippisid väikesed inimesed oma matkasammukesi teha ning tillukesed lehmad sügasid oma pisikesi päid vastu kaljunukke.

 Kui allpool oli õhk veel üsna selge, siis kõrgemale jõudes läks ümbrus järjest tatisemaks. Õõvastavalt ilus oli see kerkimine uttu, tõi kohe siilikesed ja hobused meelde.. Õnneks see kauaks nii ei jäänud, udu hajus veel enne kui Eiger Glacier peatusesuust sisse sõitsime. 

Kuna selle mäe ringjas transpordikorraldus oli mulle pisut segane, siis lahendasin etappe käigupealt. Teadsin vaid, et mul on edasitagasi pilet päris tippu, aga mis on peatuste nimed v kustkaudu millega ma edasi lähen, ei olnud liiga selge. (Tagantjärele tarkusena tähendan üles, et sõit läks Interlaken Ost-Grindelwald rongiga, Grindelwald - Eiger köistrammiga, Eiger-Jungfraujoch metrooga; tagasi Jungfraujoch-Eiger metrooga, Eiger - Kleine Scheidegg rong nr 1, siis ümberistumisega Kleide Scheidegg-Lauterbrunnen rong nr 2, ja viimane jupp Lauterbrunnen- Interlaken Ost kolmanda rongiga. Mul on karvane tunne, et ma läbisin selle teekonna kodus plaanitule ristivastupidiselt, sest kuskil teepeal läks rong kaheks, aga lõppkokkuvõttes tegi sama välja.)

Kõige viimane teelõik Eigerist Jungfraujochile läks rongsega. Mulle üllatuseks, kuigi mõtlema hakates siis täiesti loogiliselt, sõitis rong mäe sees. Minu vastu palus luba istuda üks ilus, pikk ja viisakas noor mees, põhjalikum matkavarustus kaasas. Saime jutule ja selgus, et ta on ametilt rongijuht, kellele meeldib ka vabal ajal rongidega ja mägedesse sõita. Rääkisin siis, kust ja kuidas mina sinna sattunud olin ja nõustusime mõlemad, et rongisõit on igati tore ja võimaldab kohata igasugu erinevaid inimesi. Ta soovitas teiseks korraks mulle üht mõnusat matkateed, mis ka algajatele täiesti paras, panin selle hoolega kõrva taha. Kuna tema oli juba kolmandat korda Jungfrau otsas, siis ei hakanud ma end talle sappa kleepima. 

Enne tippu oli veel paar peatust, millest üks 5-minutiline, et teine rong mööda lasta. Sel ajal lubati rahvas vagunitest välja spetsiaalset klaasitagust vaadet nautima. Esimest korda nägin sellist lumist tippu nii lähedalt ja tundus, et ilm ongi selge, juhhuu! Ootusärevus muudkui kasvas. Pärale jõudes sattusin ma kogemata kohe suveniiripoodi ja allahindluste letist võtsin omale siis juba mütsi ja kinnud. Mulle tundus, et need kuluksid ära ja õigus mul oli. Ilm oli imeline, päike siras sinisinises taevas, pilved olid jäänud meist kõik allapoole ja lumi - see on muinasjutt, hei-hei! Lumi on ime! Mulle ei tulnud enam meeldegi, mis aastaaeg on või et mitu kuud jutti on pidanud 30+ kraadi taluma. Siin oli lihtsalt niii mõnus olla ja hea hingata :)

Käisin läbi pea kõik kohustuslikud lõbustusetapid Sphinxi observatooriumist jäälossini; pikemale 45-minutisele teekonnale Mönchsjochhüttesse ma suure hurraaga siiski ei kippunud. Tolle tõusu lõpp paistis eemalt küllaltki järsk, mul oli suht libe ning olin ikka veel kepita - Jungfrau esimene kord jochil oleks tõenäoliselt saanud valuliku lõpu 😝 Andke andeks või pange pahaks, aga koha nimi ise paneb juba mõtted kaheliselt tööle, ropp naine nagu ma olen.

Tegelikult hoopis kaalusin päris tükk aega, kas mitte ette võtta 10-sekundiline trosslaskumine kaunite lumeväljade kohal. Kipakas redel, mis üles kõrgele allahüppamisplatvormile viis ja tänavused kümmekond lisakilo tõid mu õnneks kaine mõistuse juurde ning turvaliselt maapeale tagasi - koroona puhuks mul kindlustus ju on, aga ülekoormusest katkenud köie põhjustatud kaelamurd ja sellele järgnev Šveitsi kütusehindadega Šveitsi helikopteritransport Šveitsi haiglasse jääks minu enda eralõbuks. Ja ma ei jaksa siin maal ju isegi endale terveks päevaks netti lubada! Jääb ära.

Nii jõudsin jälle planeeritust varasemale tagasisõidurongile. Napilt küll, sest enne oli vaja veel kaks korda postkaarte osta ja paar tükki ka posti panna. Kui need peaks kohale tulema, siis palun vabandage mu lohakat käekirja ja segast adresseerimist  - ma ajan selle kõik suure elevuse ja hõreda mägiõhu süüks!

Tipust alla tulin ringtee teist harupidi, gondli asemel rongiga läbi Lauterbrunneni. Tüüpiliste Šveitsi mägimajakeste ja mägilehmakeste pildistamisele lisaks jõudsin teise ümberistumise vahel Kleine Scheideggis konsumeerida ühe pähklisarvekese ja osa 450ml (sic!) kokakoolast..  et siis saiapuru läkastades joosta järgmisele rongile.

Interlakenisse olin ma teadlikult varunud pisut aega enne Luzerni rongi, nüüd oli mul vabadust lausa kaks tundi ehk just parasjagu varase õhtusöögi jagu. Kõndisin raudteejaaamast linna keskuse poole ja avastasin selle pisikese kuurorti võlusid (loe: 19. sajandi alguse kuurortarhitektuuri). Hotell oli hotellis kinni, restoranide valik nende all täiesti olemas, aga tahtsin miskit ehedamat. Türklane, hiinakas.. ei, see pole ka päris see. Õllekäru, kust oleks saanud ka einet, oli aga kinni. Mh. Peatänav hakkas juba otsa saama, kui märkasin tõeliselt ehedat Šveitsi pubi HOOTERS. Khm. Sellel oli täiesti korralik õlleterrass ja ohtrasti einestajaid (ka peresid), nii et liiga halb see ju ka ei saanud olla. Istusin maha ja tellisin Šveitsi-stiilid seentega burksi ja kohaliku õlle. Mis oli neil kõik otsas ja pidin leppima kokaga. Napis riietuses näitsikud teenindasid suht kiiresti, mind vaevas aga natuke küsimus, kust nad seal pisikeses asulas niipalju kenasid neide leiavad, kes sellises univormis töötaksid. Vastus saabus rutem kui olim arvanud. Asunud kaardiga oma arvet maksma, jäi preili seda kauemaks vaatama ja küsisis, kust ma pärit olen. Ah või Eestist? Jaa, mina olen Lätist, mul oli kunagi samasugune Swedi kaart! Uurisin, kaua ta siis juba siin toimetab ja kas koju ei kipu? 16 aastat, nii ja naa - külas saab ju ikka käia, vähemalt siis, kui koroonat ei ole. Soovisin talle kõike head ja hakkasin vaikselt raudteejaama poole tagasi kõndima.

Interlaken, nagu nimigi vihjab, asub kahe järve vahel ja seetõttu ongi ta puhkajatele hea asukoht, kus palju erinevaid lõbustusvõimalusi. Isegi vaateratas oli olemas, kuhu mul äsja Euroopa katuselt tulnuna küll vajadust minna polnud. Hootersi vastas oli suur, lageda väljakuga park, mis oli valitud tandemhüpete maandumspaigaks - seda oli päris tore jälgida. Veidrate juhtidega hobukaarikud vedasid rikkaid araabia ja aasia turiste ringi, ainsad kohalikuma moega inimesed olid kas vanemad matkajad või rattasportlased. 

Jalutasin tagasi sinisinise jõe(või kanali?) äärt mööda, kus asus nunnu vana kasiino. Leidisin üles ka vabaujula, aga ilmast tulenevat vajadust mul polnud ja kivina kõhusistuv burks oleks mu ilmselt põhja viinud. Ostsin apteegist hoopis vannisoola juurde ja õhtul hotelli jõudes tegin endale mõnusa lõõgastava vanni. Oli ikka hää küll, et ma pealtnäha kahtlastele oludele vaatamata otsustasin plaaniga jäkata - reisi tipphetk oli tõepoolest kõike seda, mida ootasin ja rohkem veel :)