Kolmapäev

Šveitsis on tänavatel näha rohkelt kalleid ja ilusaid autosid. Brändikauplusi. Rikkaid inimesi kõikjalt maailmast: eakate eurooplaste kõrval noori araablasi, moslemeid ja neist enamike puhul ei oskaks ma päritolumaad arvatagi. Meile Eestisse nad ei jõua. Ma ei ole kuidagi kade, lihtsalt tunnen end pisut kohatuna - olen möödakäija, möödakäija, ei muud.

Mõnikord kandub see tunne ka teistesse eluvaldkondadesse. Kolmapäev oli just selline päev, mis ilmselt tulenes osaliselt ka reisi tipphetke möödumisele järgnevast pingelangusest. Magasin halvasti, selg valutas ja kõik kohad olid kuidagi eriti nõmedaid kohalikke täis. Hommikusöögiks oli buffee kaetud sees, sööma aga pidi terrassi avatud klaasuste taga õues kahe meetri kaugusel, nii et sisuliselt oli tegemist ühe alaga. Einestajaid oli peale minu veel vaid üks naine ja üks kolmene vanemate prouade seltskond, mitte just tohutu rahvamass. Teenindaja käest sain ikkagi võtta, kui croissanti järele läksin - kus teie mask on? Siseruumides on maskikohustus! Hästi, eks ma siis ronin üles tuppa sellele järele.. No tulge, ma annan teile, üks veel on. Toppisin jäledalt keemiajärele haisva paberi endale näkku, võtsin oma saia ja rebisin 10-sekundi pärast maski eest. Täielik pakasuuhha! Ja ma olen muidu kaitsepookimise ja maskide pooldaja! Erandit ei tehtud isegi mitte kõrvallaua 80-aastasele prouale, kes oli kaks vähki, neeru ja kopsu oma, üle elanud. Elu rasketele katsumistele vaatamata paistis vanadaam vitaalne ja rõõmus ning tuletas oma vestluskaaslastele naeratades meelde, et elus tuleb kahetseda mitte tehtud, vaid tegemata jäänut.

Heliseva muusika helgelt helisevad mäetipud oli mu maha jätnud. Nüüd tõusis kusagilt sügavalt sisemusest märksa eksistentsiaalsem laulujupp, mille sõnu kaks päeva puslena oma peas kokku nuputasin. See oli imeilusa Brahmsi Saksa reekviemi kolmanda osa algus, baritoni soolo kooriga. Reisi peagi lähenev lõpp ja argipäeva lahendamata küsimused hakkasid tasapisi endast märku andma...

Teel Zürichisse lootsin rongis omaette nurka istudes natuke rahu saada, aga nii ei olnud ette nähtud. Nii, nagu täiesti tühjas parklas peab ikka keegi just sinu auto kõrvale parkima, nii maandus täpselt minu ette üks ülemeelikus tujus armunud paarike, kes ei suutnud oma tundeid ega käsi vaos hoida. See lõi mul niigi pingul olnud emotsioonid üle pea kokku ja päästis pisarakraanid valla. Poole sõidu peale olid salfakad otsas ja ülejäänu imas mask endasse, vähemalt niigi palju sest totrusest kasu. Zürichisse jõudes pidin aga jälle tubli olema ja pearaudteejaamast kuidagi hotellini jõudma. Jalgadest ja jonnist oli distantsi tõttu seekord vähe tolku, kuid leidsin üles nii turistiinfo, trammipeatuse kui ka piletiautomaadi ja varsti istusingi juba ilusas sinises trammivagunis numbriga 3. Pool tunnikest hiljem sain oma tuppa inimeste ja maailma eest peitu; tunnike iseendale dringi ja lahtipakkimisega ning tundsin end taas piisavalt häst, et nina õue pista. 

Zürichi jaoks ei olnud ma meelega erilist plaani teinud, sest tahtsin jätta natuke improvisatsioonivabadust ja ruumi juhustele. Üks koht oli mul aga kõrvataha pandud küll ja see oli Lindti šokolaadivabrik. Suure kuumaga ei olnud mul eriti šokolaadiisu, aga lõpuks ei suutnud ma ahvatlusele vastu panna ja asusin teele. Vabrik asus küll mu 24-tunni ühistranspordikaardi tsoonist väljaspool, aga nüüd ei olnud mul enam rasket kohvrit käe otsas vaja järele vedada. Seiklesin trammi, rongi ja bussiga tsooni viimasesse peatusesse ja jalutasin 2 km piki järveäärset Seestrasset ümbrust uudistades vabrikuni. Lõhnast oli tunda, et oled kohale jõudnud - röstitud pähklid ja kakao.. mmmm!!! 

Ma ei olnud ekskursiooni bronninud ja ega mul poleks selleks ka aega olnud. Aulast vaadates tundus see pealegi suht igav ja distantsilt esitatud olevat, nii et läksin selle asemel otse poodi :D Mitme kilo parima Šveitsi šokolaadiga varustatud -KUIDAS ma küll selle kohvrisse mahutan? - asusin kiiresti tagasiteele hotelli, et väärt kraam ära ei sulaks.

 Ostsin mõne frangi eest lisapileti ja buss tuli õnneks kohe. Teel nägin aknast juba palju huvitavaid kohti, kuhu naasta - julgustan endiselt kõiki ühistranspordiga rohkem seiklema ja avastama. 

Hotellis kasutasin ära tasuta wifi jõudu ja vaatasin netist mõne pidepunkti lisaks nagu nt Lenini maja. (Mis nagu hiljem selgus, ei olnud üldse enam see maja, vaid 70ndatel uuesti ülesehitatud). Sõitsin trammiga vanalinna servale, siis aga keerasin juhistest ristivastupidiselt mäest üles ja leidsin end ilusas kenas aias ning seejärel Zürichi ülikooli ees, kust avanes imeline vaade linnale. Sealt liikusin tagasi alla vanalinna, mis oli väga armas ja mõnus koht ringiuitamiseks.

 Lõpuks jõudsin välja Zürichi ooperimaja esisele Bellevue väljakule, kus võtsin putkast grillvorsti, õlle ja istusin kaiservale maha melu nautima. Kahekidrabänd mängis vanu hitte, mis kõlasid küll üsna jubedalt, aga suveõhtusse sobisid oma sundimatusega suurepäraselt. Selle linna inimesed ja atmosfäär meeldisid mulle paljupalju rohkem, isegi suitsetajad ei häirinud enam nii palju kui Luzernis!