Loomaaed pagasis

Olles õhtul peale üheksat lõpuks elektri tagasi saanud, panin teleka taustaks mängima ja alustasin viimase, kõige tähtsama pakkimisega. Vaadates puhta pesu ilusasti volditud hunnikut voodis keset kümmet muud, ebakorrapärase kujuga mütsakat, mis kõik kaasa pidid tulema, tärkas minus hetkeks kahtlus, kas see õnnestub. Muud ju üle ei jäänud. Raatsisin ära visata vaid ühed head, aga kulunud sisetallaga platvormid ning veidi sokke, erilist ruumi mu põrsasse see kahjuks ei tekitanud. Otsutstasin, et hommik on õhtust targem ja sattusin hoopis kirjutamislainele, mis kestis pea poole kolmeni öösel. 

Kuna ma ei olnud kindel, mis kell hotell mu välja viskab, ärkasin varakult ja sain juba kella 9ks pakitud - imekombel surusingi kogu tavaari kohvrisse.. no ja tekitasin ühe lisaturukoti :D Mõni ime, kui olen pagasisse kokku ahnitsenud terve loomaaia: 4 elevanti, kaelkirjak, merilõvi, opossum, koaala, iguaan ja krokodill veel takkapihta. Merikuti (merman, noh, Zoolander) koos kahe kassiga hoidsin turvaliselt seljakotis enda ligi. Tema oli muide ka põhjus, miks mind turvakontrollis nüüd vahele võeti - ilmselgelt oli see saarlastele röntgenpildilt lugemiseks liiga veider asjandus, New Orleansis, kust ta ostsin, täiesti normaalne. Ok, panen siis pildi ka, mis ma muidu teid kiusan:

Küsisin üle: checkout oleks olnud klassikaline 12, aga pidin enne ju ka rendiauto tagastama. See läks ruttu, parkisin kusagile Hertzi sildi lähedale, tegin pildid ja andsin võtmed üle. Töötaja oli õnneks sama mees, kellelt eile küsimas käisin, mida Jeebuke juua tahab. Vastus oli midaiganes. Ahah. Ega ma muidugi liiga üllatunud polnud sellest suhtumisest, sest auto läbisõit oli vaevalt 15 000 miili, aga käigukast tegi koletuid hääli - eelistasin selgi põhjusel konti sees undamas hoida. Vasak tagumine rehv tundus läbilaskvat, sest juba esimesel päeval pidin tanklast ühe lahke mehe abi paluma selle täitmisel; kaks päeva hiljem hakkas andur lausa karjuma ja käisin järgmist meest palumas - tema vaid naeris ja tegi klassikalise rehvikontrolli-jalaliigutuse ning ütles, et andur jupsib. Ei hakanud vaidlema. Ja kui ma nüüd mõtlen sellele maastikule, liikluskultuurile ja nähtud rohkele avariiliste ning hüljatud-rüüstatud autode hulgale, siis on väga loogiline, et rentla kogub lihtsalt suure raha kokku ja masinad peavad vastu niikaua, kui peavad.

Lennujaamas läks checkin sujuvalt, kui too turvakontroll välja arvata. Lootsin, et nii väikses kohas on ootesaal rahulik, aga sellist hullumaja ei ole ma tükk aega näinud. Rahvast oli ühe saali ja umbes 8 värava kohta meeletult palju, polnud kohta istuda ega astuda ja pidasin lausa vajalikuks kotist mask võtta ja ette panna. Mitmed lennud, sh minu oma jäid hiljaks ja olid väljamüüdud, nii et lennukis A319 EOW polnud isegi ülal pagasiriiulis ruumi ja olin sunnitud ühe koti laiali lammutama ja teise enda ette istme alla suruma.

Muus osas läks neli tundi kui lennates: kuna supakaid filmidel polnud, kõrvaklappe ei jagatud, aga mina olin enda omade juhtme koju unustanud, siis filmi valisin vaatamiseks selle järgi, mida peast enamvähem teadsin huultelt kaasa lugeda - Forrest Gump 🥰🪶🦐😢. Küll oli ilus ja armas lugu..

New Yorgis oli juba tuntavalt jahedam, nii et termopluus ja kõik ülemised pikad kihid kulusid kenasti ära. Tuiasin ringi, vaatasin poodidesse ja maandusin õhtusöögiks iiri pubisse. BBQ rebitud sealihaga burks oli kallis, aga hea. Andis kohe jõudu teile jälle kirjutada. Natuke tüütu oli, et olles leidnud hea vaikse nurgakese, ilmus sinna oma puhkepausi pidav väike, ülenu mustas araabia naine, kes hoidis tööraadiot muidugi sees ja väga valjul volüümil. Sellele lisaks alustas ta valjuhääldil rääkides telefonikõnet, mida u 10 minutit kõrvatroppidega välja kannatasin ja siis demonstratiivselt istekohta vahetasin. Ootealal oli juba näha ja kuulda eestlasi, ootusärevus mu sees tõstis pead.

Nagu olin lootnud ja arvanud, oli Helsingisse suunduv lend meeldivalt hõre: lisaks sellele, et kõik tagasilennujupid sain vahekäigukohale, olid nüüd suures ja mugavas lennukis a330 ka minu kõrvalistmed tühjad. Peagi anti süüa ja siis lubati magada. Laiast ruumist hoolimata see mul ei õnnestunud, sest jalad elasid oma elu. Oli vastik, aga kodu oli juba käega katsuda, nii et kannatasin ära. Praegu Vantaal neid ridu toksides vajub silm ikka korralikult kinni. Nuh, igatahes on lootust, et täna öösel maitseb uni Fretsukese kaisus eriti magus. 

Tilluke hai ja suur merilõvi

Reede hommikul ärgates polnud endiselt elektrit, kuid aknast siras tuppa päike ja nägin näo unest puhtaks pesta. Halb üllatus oli see, et wc-poti kasutamine osutus võimatuks: tavakraanist vett jooksis, aga potti mitte. Tegin mõttes päevaplaani koos vetsupausidega valmis ja astusin õue. 

Punkt nr 1: uurida elektrikatkestuse kohta uudiseid. Respa vastus oli, et ehk tunni pärast saab tagasi. See oli eriti optimistlik ja sobis kokku minu päevakava järgmise punktiga: tutvuda lähedalasuva iseteeninduspesumajaga ning saada mustuse arvelt kohvrisse gramme juurde - teatavasti kaalub puhas pesu vähem, kui räpane. 

Laundromat oli suht rõlge koht, aga ajas asja ära. Üks pesumasinatäis 5 ja üks kuivati 1,5 raha - ilusti veeranddollaristes müntides, nagu telekast nähtud. Omanik-onkel saatis mu esialgu kõrvalpoodi pesuainet ostma, aga sealne tore noormees mõistis mu muret ja vajadust vaid üheks pesukorraks ning tegi kõne omanikule. Nii sain täitsa tasuta korgitäie pesuainet ja oma särgid tunnise tegutsemisega puhtaks ja kuivaks. On ikka toredaid inimesi ilmas, ah? 

Sõitsin tagasi hotelli pesu ära viima ja lootsin, et juba ka pissile, aga mida polnud, seda polnud. Elektrit siis. Lõin käega, surusin jalad tugevamini risti ja sõitsin (õnneks automaatkastiga, eks) päevakorrapunktini nr 3, milleks oli korallimaailm. Muide nüüd juba täiesti ilma mäpsi abita, peast! 

Korallimaailmas oli esimene külastuskoht muidugi privaatne vee-tsee akvaarium. Järgmisena oli kavas avalikum üritus, suurte merikilpkonnade toitmine. Juba hakkas mul neist kahju, sest nad elasid väga kitsastes tingimustes. Lahkusin poole pealt ülejäänud parki uudistama. 

Kalda lähedale merre oli ehitatud veealune vaatlusmajake, mille vaatlusala asus umbes viie meetri sügavusel. Selle akendest sai uudistada erinevaid kalu ja veetaimestikku ning tugipostidel olid kenasti plakatid piltide-nimedega, keda akna tagant otsida. Edasi liikusin värvikate papagoide juurde ja siis tuli külastuse põhinael: kohtumine merilõviga. Ausalt öeldes olen olnud selliste atraktsioonide suhtes väga skeptiline, sest kui tore neil loomadel ikka olla saab lärmakate laste eest tsirkust teha; siin aga sain täiesti vastupidiselt positiivse kogemuse osaliseks, kui treenertalitajad kenasti lahti rääkisid loomade päritolu ja hoiutingimused. Oli tunda, kui väga nad neist õnnetutest oludest päästetud loomadest hoolivad. Lõvipoiss ise oli ka armsakene, muidugi tohutu suur ja võimas, andis talitajale plaksu, seisis esilestadel, viskas pikali ja püsti ning noogutas käsu peale. Tundus küll, et vahetuskaubana kalade eest natuke taielda, oli talle täiesti okei.

Pargis nägin veel lähemalt iguaane, kes olid endiselt pisut pelutavad ja viimaseks delfiine. Nemad showd ei teinud, ujusid ja eputasid niisama külastajate ees. Ahjaa, mõned väiksemad haid ja suuremad raid olid ka madalates bassudes. Endiselt hale oli vaadata neid seal mõne parkimiskoha suuruses kausis.

Kuna kere oli juba päris hele, siis läksin pargi toidubaari. Kell oli 14.30 ja mul õnnestus saada päeva viimane burger, siis läks köök kinni ja minu järel tulnud lastega pered pidid leppima krõpsudega. Kummaline.. ikka imestan...

Pressisin oma täissöödud punu trikoo sisse ja alustasin sõitu päevakavapunktini nr 4: päikeseloojangu kajakisõit mangroovis. Et jõudsin kohtumispaika tunnike varem, tegin aega parajaks imetillukesel parkimisplatsil kohta otsides ja manööverdades ning pärast seda ootetelgis pingil pikutades. Kokku tuli matkalisi 5: peale minu veel kaks hiina juurtega noorukest tüdrukut ja üks vanem muhe paar Austinist. Matkajuht Kevin küsis kohe, kes on algaja ja sain ainsana käe püsti ajada: kanuuga olen sõitnud, kajakiga mitte. Võtsin julgelt ühemehekajaki ja ma ütleks, et mul sujus täitsa hästi. Teised ütlesid seda muide samuti. 

Kui hommik oli olnud üsna tuuline, siis meie 1,5-tunnise matka ajaks oli ta kenasti taandnud. Ühe lahesopi ületamine oli väheke lainelisem, nii et Kevin teised sleppi võttis, aga mina olin nii tubli, et puksiiri ei vajanudki. Käisime ühel mangroovilaiul ringi ka, nägime surnud koralle ja vägagi elusaid erakvähke. Kevin näitad meile maailma tapvamat puud - surmav õunapuu ehk manchineel - mille alla isegi vihmaga ei tohi seisma minna, saad endale lehtedest hapet kaela! Rannas aga oli meil õnne näha tillukest haikala, nii umbes kassi mõõtu, aga täitsa hai, mis hai.

Soe õhtupoolik mõnusa jahutava briisiga veel liueldes möödus kiiresti. See oli ideaalne lõpuüritus minu suurele poolümbermaailmareisile, lihtsalt mõnuledes ja imelist loodust ning ilma nautides. Tänutunne oli ja on üüratult suur kõigi nende kallite inimeste ees, tänu kellele olen saanud ringi rännata ja seda kauget maailma kanti avastada nii pikalt 🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰

Õhtusöögiks plaanisin korrata eilset edukat nuudlituunarooga ja võtsin vajaliku kraami + magustoiduks pekaanikoorepralineejäätise Pueblost kaasa. Lennujaamateele pöörates tundus mulle, et auto tuledest pole nagu erilist tolku. Näppisin neid nii ja naapidi, aga ei miskit. Juba jõudsingi endiselt kottpimeda hotellini.. enam ei olnud naljakas ka - telefon peaaegu tühi, süüa ja pesta ja muud tahaks ju kaa ja pakkida.. Vastuvõtulauas avaldasin oma nördimust ja sain lohutuseks kuulda, et abi on teel: respasse saab telefoni laadima jätta, pimendatud ööde eest raha ei võeta ja vähemalt vetsud töötavad nüüd, ka pesta saab.

Jätsin siis telefoni neile ja kobasin käsikaudu teisele korrusele oma tuppa. Koridoripeale oli siiski paar lampi oli toodud, selline romantiline küünlavalgusõhtu tunne tuli, nagu ikka laagri lõpus.. 

Minu rõdule paistis üle lahe mäetipust üks tugevam prožektor. See oli piisav, et kuuvalgusefekti luua ja samas mitte pimestada. Jätsin nuudlid lootusrikkalt hommikusöögiks ning alustasin õhtueinet keeksi, pähklite ning jäätisega. Natuke oli veel sõber Jacki ka pudelis alles, andsin talle Cocat peale ja nii kujunes tegelikult üks väga tore ja rahulik õhtu rõdul pimeduses tähtede ja helendavate pilvede all. Kõik läheb nii, nagu peab :)

Keskpäevane praam

Kolmandal päeval oli mul plaanis sõit naabersaarele St. John, kuhu viis autopraam teises saare otsas asuvast Red Hooki sadamast. Vahemaa ei olnudki eriti pikk, 11 miili, aga ummikus peatänava läbimine ja mägedes keerutamine võttis oma aja. Lisaks sellele olin sisse maganud, nii et väljavaadatud praamile ma ei saanud. Lohutas see, et poleks saanud ka varem ärgates, sest isegi järgmise praami sabas oli juba üle poole kohtadest võetud. Tagurdasin end ritta ootama ja kasutasin aega ettenägelikult kaasavõetud hommikueinemuffini mugimiseks. Kasulik info: sadamatasu putkasse makstes 3 raha, edasitagasi autopilet + 1 inimene 65 raha ja see korjati autoaknast juba praamil olles.

Õnneks tuligi järgmine praam juba varsti ja sain harjutada tagurdamist. Sattusin kenasti vasakusse serva, nii et vaade ja võimalused selle jäädvustamiseks olid ideaalsed. Sõit kestis veerand tundi, vaevu olime kaiga kontakti saanud, kui autod juba maha vurasid - tegin siis minagi kiire käivituse ja kohaltvõtu. Meeldiva üllatusena olin pardatšokist leidnud justnimelt St.Johni kaardi ja sellega ülesõidu aja jooksul tutvuda jõudnud. Sellegipoolest tegin ühe vale pöörde, sest see kaart oli nii ülepaisutatud mõõtu ja vajalikud ristmikud saabusid oodatust märksa varem. Igas halvas on ka miskit head: ühesuunalistel südalinna tänavatel tiirutades nägin ära, et siia ma rohkem kindlasti sattuda ei taha, sest ruumi polnud isegi tänavaservas kinnipidamiseks, parkimisest rääkimata.

Pääsesin linnast välja ja rannateele. Järsud mäed ja kitsad kurvid olid ette arvata, nendele lisandusid nüüd ka Võsu-taolised, veelgi kitsamad ja tihedalt täispargitud sirgemad jupid, millest mõni otse liivaranna äärest kulgesid - ava autouks ja astu randa! Ka rannalisi matkas tee äärtes oluliselt rohkem. Esimesse paari rannaparklasse ma ei mahtunudki, koha lugematute teiste Jeepide keskel leidsin lõpuks Cinnamon Bay-nimelises rannas, millega jäin tegelikult väga rahule. Oli koht, kus riideid vahetada (dušikabiinis), oli väike poekene ja ka erinevate lõbustusvahendite laenutus. Mina tegin vaid kiire sulpsu, sest päike ja aeg olid armutud. Tagasi autosse minnes nägin lõpuks ära ka iguaanid, vahvad kuigi tegid pisut ka ärevaks, noh et kuidas nad käituvad ja nii. Neid oli seal metsaservas aga mitu ja nii jätkus neil omavahelgi piisavalt tegevust.

Parklast väljudes, kohe järgmise tõusva kurvi taga ootas mind uus üllatus - kitseke, selline metsisemat sorti! Ma ei teadnudki, et siin nii suuri loomi ka on. Koduseid kitsi tuli edasistel teedel kohe rohkesti ette, eesleidki nägin, kanadest-kukkedest rääkimata. Võtsin suuna saare teise otsa, kaardil olevale suuremale keskusele, mis aga seda küll ei olnud. Või siis mul ei jagunud kannatust seda otsida. Ostsin Love City külakese marketist nosimist ja pöörasin otsa ümber. Rannas mõnulemiseks kindlasti tore saareke, aga kuna mulle see ülerahvastatus linnakeses ei sobinud, siis sõitsin sadamasse tagasi ja hopsti kohe praamile. Käidud-nähtud, kindlasti oleks saanud paremini, aga seekord sedasi.

Tagasi St. Thomasel olin juba poole kolme paiku ning mõtlesin olla nutikas ja käia ära lähedalolevas Coral world- veemaailmas, mis oli kella neljani avatud. Jõudsin sinna 14.45 ja ikkagi saatis piletimüüja mind ukselt tagasi sõbraliku soovitusega homme tagasi tulla - kõik showd olevat juba läbi saanud. Mis siis ikka, kummaline ju veidi on, et kohad suletakse tunde enne päris sulgemist, aga Roomas roomlaste kombel.

Tiirutasin siis niisama saarel ringi. Ühest mäetipus asuvast juba peaaegu suletud baaris sain baarmeniga jutule, tal oli ju igav. Rääkis mulle pool oma elulugu, et on pärit New Yorgist, siin talle ei meeldi, kogu pere on ära läinud. Aga loodus, noh.. Et oma rannas nägi ta eilegi veel vaalu. Mul läksid kõrvad kikki ja palusin täpsemat juhatust. Selle ta mulle andiski, ent mainis et aed on ees - sisse ma ei saa. Sõitsin siiski oma õnne katsetama.

Need aiandusühistu augulised ja ülijärsud teed panid nii minu kui Jeebu korralikult proovile, aga tahtmine oli nii suur! Käisin ühes tupikus ja siis teises ning lõpuks kolmandas leidsin üles värava. Sinna taha jäingi passima, sest vaade lahele oli päris hea. Kui te arvate nüüd, et visadus viis sihile, siis ega ikka ei viinud küll :D nägin vaid ühte gekot ja kolme kassi. Kui siis lõpuks üks kohalik surfar ütles, et tema pole elus kunagi siin vaalu näinud, andsin alla. Käisin veel surfari soovitatud vaateplatsil, aga ei näinud sealtki midagi. Nojah.. kõike ei saagi vist..

Õhtusöögiks tahtsin midagi väljast kaasa haarata, ette jäi vaid KFC. Kui meil on see puhas ja suht viisakas koht, siis see urgas, kuhu mina astusin..uuh. Esimest korda pidin selle võikuse osas oma vennaga nõustuma; kui siis selgus, et pooli asju neil menüüs üldse polegi, pöörasin ümber ja läksin tuttavasse Pueblo marketisse. Võtsin sealt topsi kiirnuudleid ja söögivalmis väikse kotikese (nagu kiisueined) magusvürtsikat tuunikala ning karbi ananassitükke. Hotellis viskasin nuudlitopsi kohvimasina alla (ilma kohvikapslita) ja sain nii endale keeduvee. Samkompunn maitses hää ja täitis kõhtu. 

Ajastus oli sel õhtul topeltvägev: nii kui tuppa sain, lasi papi taevakraanid pahinal valla ja viskas paar välgatustki sisse. Lasin parasjagu leiba luusse, kui järsku saabus pimedus. Läksin rõdule vaatama, et kas minul üksi, aga ei. Kogu hotell oli pime ja selliseks ta jäigi. Kuna mul olid õhtused ilutoimingud tehtud, siis keerasin lihtsalt varakult magama - küll see elekter kord ka tagasi tuleb.

Üks taanilinlane ühes hoopis teises Taanilinnas

Kui 1219. aastal käisid taanlased endale Tallinnast lippu toomas, olid Polüneesiast pärit inimesed alles alustanud Hawaii saarte asustamist ning Uus-Meremaale jõudmiseks läks neil veel pool sajandit. Vahepeal jõudis Tallinn saada endale Lübecki linnaõigused. Sellest veel 400 aastat hiljem, 1642.a. nägi esimese eurooplasena Pika Valge Pilve Maad hollandlane Abel Tasman. Kolm aastat hiljem, 1645, oli Taani valitseja sunnitud oma Eesti valdused Saaremaal üle andma Rootsile. 

1769. kaardistas UMi ranniku James Cook, 1841. aastast läks riik Briti impeeriumi alla ning 1870ndatel kutsuti skandinaavlasi töökäteks UMi migreeruma.

Esimese mitte-polüneeslasena jõudis Cook Hawaiile alles 1778 ning möödus vaid veidi enam kui sajand, kui seni iseseisev riik annekteeriti USA poolt aastal 1898. Sellest kaheksa aastat hiljem, 658 aastat pärast Lübecki linnaõiguste saamist astus Tallinna linnapea ametisse esimene eestlane, Voldemar Lender.

Nagu Tallinngi, on USA Neitsisaared kummalisel kombel kunagi kuulnud taanlastele (1754-1917) - sestap on paljud kohanimed euroopalikud ja/või taanikeelsed nagu näiteks Sorgenfri või Catherineberg, Dronnigensgade või Gamle Gade. Peale nimede ei ole ma siin südalinnast väljaspool küll skandinaaviapärast täheldanud; kultuur ja arhitektuur, keelekõla ja kombed sarnanevad rohkem ikka teiste kariibimere saarte omale. Võimalik, et ma ei ole lihtsalt osanud seda märgata.

Ajalootunni lõpp.

Teise päeva hommikul haarasin gondlihirmul sarvist ja otsustasin temast jagu saada. Olin kodus juba veidi uurinud, mida St. Thomasel teha võiks: teadsin, et siinsamas Charlotte Amalie linnakeses kruiisisadama lähedal on Paradise point Skyride, mis viib u 215m kõrgusele platvormile, kust avaneb ilus vaade sadamale ja lahele.

Siinsed gondlid olid suti suuremad kui Queenstownis ja nii saatusin ühte purki kolmepojalise perega, kellest noorem poiss samuti veidi pelgas. Ajasime juttu ja tegelikult ju polnudki nii jube - kui imetleda linna vaadates kaugusesse, siis see toimib nagu merehaiguse puhul horisondile vms püsivale objektile keskendudes. Nemad tuuritasid kruiisilaevaga ja olid üllatunud, et ma üksi sellisel seiklusel ja nii kaugel. Pereisa küsis kohe, kuidas meil seal Eestis olukord on. Mis ma oskasin muud kosta, et Venemaa on endiselt naaber ja poliitiline olukord keeruline... a muidu on hästi :D

Üles jõudes peale vaate, suveniiripoe ja baari muud polnudki. Kolmest kaks tehtud, võtsin julguse kokku ja läksin alla tagasi. Pean ütlema, et eemalt tunduvad need trossi otsas kõlkuvad gondlid kuidagi palju ebaturvalisemad kui sees olles. Võimalik, et see turvatunne on kõigest näiline. Päriselt turvaliselt maa peal olles krutitasin end tillukesest parklast välja ja otsisin üles toidupoe nimega Pueblo market. See oli ikka pood-pood ja varusin endale kraami reisi lõpuni. Kahjuks toas külmkappi polnud, seega muffinid ja vesi ja pähklid oligi pm kõik, mida säilitada andis; jogurtid-mahlad võtsin kohe tarbimiseks.

Päeva kõige kuumemaks hetkeks pagesin hotelli tagasi ja sõin ühtlasi hommikust.

Seejärel pakkisin rannakraami autosse ja siirdusin südalinnaga tutvuma. Saare kohta, kus on võimatu autota elada, on siin ikka väga nutused parkimisvõimalused. Nojah, küllap kohalikel turistikeskusesse eriti asja polegi ja lõpuks leidsin ka suure tasulise parkla oma nina alt üles; parkimisprobleemiga sattusin aga hiljem mujalgi ringi liikudes vastamisi.

Päike oli endiselt tuline, nii et jahutusega poekesed olid jalutuskäigule teretulnud oaasid. Üldiselt müüdi tavapärast turistimudru, aga leidsin ühe väikse kunstipoe, kust sain naaaatuke originaalsemaid asju näha. Teine omapärane pood kuulus türklastele, kus müüdi ainult türgi kraami. Ilusad lambid-vaibad-keraamika, aga kohaliku kultuuriga ei ole minu teada sellel just eriti pistmist. Kolmas meeldejääv koht oli antiigipood/näitus, kus esil merepõhjast ülestoodud asjad ja osasid neist sai ka kaasa osta - nii palju raha ja ruumi mul kohvris õnneks ei olnud. 

Ajalooline keskus ülevaadatud, otsisin üles järgmise ranna - Lindqvist beach - ja asusin teele. Muidugi ei saanud ma enne jätta läbi astumast paarist kaubanduskeskusest lootuses leida kena-odav nokats ja rannarätiku aseaine, mille olin tuppa unustanud. American mall, suured ameerika lipud peakoridoris lehvimas oli ikka suht masendav koht. Natuke nagu meie Keskturg, muidugi avaram. Enamik olid riidepoed, müüdi ka ehteid ja tervisetooteid, paljud boksid näisid lõplikult suletud olevat. Noh, vähemalt vetsus sain käia ja K-mardist suveniiriks T-särgi. Koledal kondamisel oli ka ses mõttes kasu, et randa jõudes hakkas kell juba viis saama - piletimüüja oli koju läinud ja randki tühi, peale minu vaid üks pere ja üksik papi. Pugesin kanade-kukkede vahelt põõsa varju ja vahetasin riided. Vesi oli siin kandvalt soolane, türkiissinine ja läbipaistev, nii et nägin isegi suuri valgeid kalakesi (ei olnud haid) ujumas. Küllap nad olid rõõmsad, et rahvamassid olid ära läinud ja nendel vaba voli ringi sulistada.

Õhtustada tahtsin väljas: eelmisel päeval sattusin ühte pubisse mägedes nimega Sib's, mis oli hea, aga kaugel ja vahelduse mõttes võiks ju midagi muud proovida. Sõitsin siis kruiisisadamasse, kus arvasin midagi ikka leiduvat. Mu nina ei eksinud ja peagi võtsin istet The Smoking Roosteri-nimelises pubis ning tellisin suitsutatud ribe ja friikaid. Kuigi küsisin pool portsu, siis suutsin sellestki ära tarbida vaid poole. Ülejäänu pakkisin kaasa ja näksisin õhtu jooksul telekast "Sõpru" vaadates ära (tervitused Helenile 🤗).