Kuna ma ei olnud kindel, mis kell hotell mu välja viskab, ärkasin varakult ja sain juba kella 9ks pakitud - imekombel surusingi kogu tavaari kohvrisse.. no ja tekitasin ühe lisaturukoti :D Mõni ime, kui olen pagasisse kokku ahnitsenud terve loomaaia: 4 elevanti, kaelkirjak, merilõvi, opossum, koaala, iguaan ja krokodill veel takkapihta. Merikuti (merman, noh, Zoolander) koos kahe kassiga hoidsin turvaliselt seljakotis enda ligi. Tema oli muide ka põhjus, miks mind turvakontrollis nüüd vahele võeti - ilmselgelt oli see saarlastele röntgenpildilt lugemiseks liiga veider asjandus, New Orleansis, kust ta ostsin, täiesti normaalne. Ok, panen siis pildi ka, mis ma muidu teid kiusan:
Küsisin üle: checkout oleks olnud klassikaline 12, aga pidin enne ju ka rendiauto tagastama. See läks ruttu, parkisin kusagile Hertzi sildi lähedale, tegin pildid ja andsin võtmed üle. Töötaja oli õnneks sama mees, kellelt eile küsimas käisin, mida Jeebuke juua tahab. Vastus oli midaiganes. Ahah. Ega ma muidugi liiga üllatunud polnud sellest suhtumisest, sest auto läbisõit oli vaevalt 15 000 miili, aga käigukast tegi koletuid hääli - eelistasin selgi põhjusel konti sees undamas hoida. Vasak tagumine rehv tundus läbilaskvat, sest juba esimesel päeval pidin tanklast ühe lahke mehe abi paluma selle täitmisel; kaks päeva hiljem hakkas andur lausa karjuma ja käisin järgmist meest palumas - tema vaid naeris ja tegi klassikalise rehvikontrolli-jalaliigutuse ning ütles, et andur jupsib. Ei hakanud vaidlema. Ja kui ma nüüd mõtlen sellele maastikule, liikluskultuurile ja nähtud rohkele avariiliste ning hüljatud-rüüstatud autode hulgale, siis on väga loogiline, et rentla kogub lihtsalt suure raha kokku ja masinad peavad vastu niikaua, kui peavad.
Lennujaamas läks checkin sujuvalt, kui too turvakontroll välja arvata. Lootsin, et nii väikses kohas on ootesaal rahulik, aga sellist hullumaja ei ole ma tükk aega näinud. Rahvast oli ühe saali ja umbes 8 värava kohta meeletult palju, polnud kohta istuda ega astuda ja pidasin lausa vajalikuks kotist mask võtta ja ette panna. Mitmed lennud, sh minu oma jäid hiljaks ja olid väljamüüdud, nii et lennukis A319 EOW polnud isegi ülal pagasiriiulis ruumi ja olin sunnitud ühe koti laiali lammutama ja teise enda ette istme alla suruma.
Muus osas läks neli tundi kui lennates: kuna supakaid filmidel polnud, kõrvaklappe ei jagatud, aga mina olin enda omade juhtme koju unustanud, siis filmi valisin vaatamiseks selle järgi, mida peast enamvähem teadsin huultelt kaasa lugeda - Forrest Gump 🥰🪶🦐😢. Küll oli ilus ja armas lugu..
New Yorgis oli juba tuntavalt jahedam, nii et termopluus ja kõik ülemised pikad kihid kulusid kenasti ära. Tuiasin ringi, vaatasin poodidesse ja maandusin õhtusöögiks iiri pubisse. BBQ rebitud sealihaga burks oli kallis, aga hea. Andis kohe jõudu teile jälle kirjutada. Natuke tüütu oli, et olles leidnud hea vaikse nurgakese, ilmus sinna oma puhkepausi pidav väike, ülenu mustas araabia naine, kes hoidis tööraadiot muidugi sees ja väga valjul volüümil. Sellele lisaks alustas ta valjuhääldil rääkides telefonikõnet, mida u 10 minutit kõrvatroppidega välja kannatasin ja siis demonstratiivselt istekohta vahetasin. Ootealal oli juba näha ja kuulda eestlasi, ootusärevus mu sees tõstis pead.
Nagu olin lootnud ja arvanud, oli Helsingisse suunduv lend meeldivalt hõre: lisaks sellele, et kõik tagasilennujupid sain vahekäigukohale, olid nüüd suures ja mugavas lennukis a330 ka minu kõrvalistmed tühjad. Peagi anti süüa ja siis lubati magada. Laiast ruumist hoolimata see mul ei õnnestunud, sest jalad elasid oma elu. Oli vastik, aga kodu oli juba käega katsuda, nii et kannatasin ära. Praegu Vantaal neid ridu toksides vajub silm ikka korralikult kinni. Nuh, igatahes on lootust, et täna öösel maitseb uni Fretsukese kaisus eriti magus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar