Check-inis oli üllatav ja samas tore see, et pagas läks kaalumisele ja lindile nii nagu lennujaamas. Mu kohver oli jälle juurde võtnud, kaal hakkas lausa karjuma valust.. aga võeti vastu ja kaks kätt taskus oli väga mugav praamile jalutada. Sain hea aknaaluse koha ja seltsiks hilises keskeas abielupaari, kellest just meespool osutus väga jutukaks. Endine tuletõrjuja, rääkis mulle Austraalia madudest ja kuidas tema naine oli hiljuti maohammustuse pärast nädal aega audis. Proua oli ka tore, töötab erivajadustega lastega. Enamiku 3,5h praamisõidust Wellingtonist Pictonisse kulutasin unega võitlemisele ja blogimisele. Lõpupoole läksin ikka õue kaa, rohelisi mäekülgi ja sinisinist vett imetlema.
Kuigi teadsin, et jõuan autorenti varem, ei hakanud kokkulepitud aega muutma. Nagunii oli seal palju asjatamist, võtsin hoopis päikest kuni saba kadus. Letini jõudes sain positiivse uudise, et auto on juba valmis ning negatiivse uudise, et selle kättesaamiseks minu juhiloast ei piisa! Ausalt ja piinlikult öeldes läksin ma endast natuke välja - olin põhjalikult ja mitmest eri allikast ette uurinud, kas on vaja midagi lisaks ja igalt poolt tuli sama vastus - tavalisest Eesti juhiloast piisab. Nüüd aga selgus, et kuna minu emakeel ei ole inglishh ja juhiluba on vaid osaliselt inglise keeles, tuleb tellida tasuline (59 raha) kiirtõlge. Rendifirma ulatas mulle voldiku, mille abiga sain tõlke tellitud ja helistades ka selle eest tasutud. Pool tundi hiljem oli tõlge olemas ja saime asuda ülejäänud formaalsuste juurde.
Väike valge Toyota Corolla on nüüd järgmised neli päeva minu ustav sõber ja kaaslane. Esialgu istusime lihtsalt vaikuses ja tegime tutvust (loe: mina ragistasin ajusid, kumb pedaal on kumb). Aga et julge pealehakkamine on pool võitu, siis keerasin süütevõtit, vaatasin igas võimalikus suunas kaks korda ja tagurdasin kohalt välja. Parklast sain ka tulema ja siis olingi juba väikse linna suurel teel, koos raudteeülesõitude ja ringristmike ja kõige muuga. GPS vestles minuga väga viisakalt ja õigeaegselt, kuid ühel ringristmikul magasin ikka oma väljasõidu maha ja sain ümberkaudsetel tänavatel mitu auringi teha :D
Pisitasa hakkas sõit sujuma ja jäi õige pisut mahti joonte ja gabariitide kõrvalt ümbrust nautida. Mäed, mäeküljed viinapuudega, lambad ja lehmad, suuuuuured puud, sügavad orud.. kirjeldused on mõttetud, te peate ise tulema seda kõike vaatama! Mere äärde ma ei olnud veel jõudnudki ju, aga kui ta siis lõpuks kõrgelt mäe tipust paistma hakkas.. oi.. OI!!! Sinisinisinine ja marutav, valged laineharjad kui kreemine koorevaht! Kõht läks tühjaks ja nagu tellitud ilmus tee äärde armas söögikoht, kus sain tõhusa kõhutäie muna-peekoni-praekartulipudru kombost ja esimesed pildid selles imelisest rannateest. Muide, sellega paralleelselt jookseb raudtee, nii et vaadet saab tulla nautima ka autota.
Järgmise peatuse tegin koba peale ja sattusin täpselt õigesse kohta - hüljeste lesilasse. No onju nunnud!
Kaikouras otsisin majutusasutust nimega Donegali maja (lingilt leiate ühe hää ingliskeelse ülevaate), mis asus Koolimaja teel.
Kesk karjamaid ja linapõlde ma tema üles leidsingi. Vastuvõttu/baari sisenedes ootas mind ees omanik ise, vaikne ja tõsine vanamees, kes üllatusest suured silmad tegi kui tuba palusin aga maksmisest keeldusin. Ta osutas sildile: meil ei ole kunagi ettemakseid, tasumine kohapeal. Olin kahevahel, kas uskuda seda või mitte, sest tolle baariletil (sic!) asuva sildi kohal rippus teine silt viitega seadusele, mis keelab purjusolemise ja ütleb, et purjus kliente ei teenindata. Pealegi teadsin ma täpselt ja sain arveltki järele vaadata ning talle näidata, et olen toa eest maksnud. Papi vaatas mind ja kutsus taharuumi, avas arvutis minu broneeringu, kus oli mustvalgel kirjas - klient tasub saabudes. Niisiis mina olin maksnud, aga omanikuni see raha polnud jõudnud 🥺
UMmi on ikka nii nummi minuga.. ohkasin ja maksin uuesti, kuhu mul mujale minna oligi? Vähemalt sain toa tsipa odavamalt. Mees küsis, kas valan kohe midagi välja? Naersin ja lubasin pärastpoole temaga ühe viski teha, enne oli vaja käia külas õhtu- ja hommikusööki varumas. Kuna hommikune lahkumine vaalavaatlusele oli umbes poole seitsme paiku, siis tahtsin ka luuret teha, kuhu minna vaja ja kaua see aega võtab.
Külake oli pisike, loomulikult loodusturismile suunatud ja armsake. Randa jõudes ehmatas mind natuke selle meeletus, vajuv must kiviklibu jalge all ja tohutu valge lainevaht, mis tahtis jalust niita. Igaks juhuks lasin veel vaid veidi varbaid limpsata, ei julenud jalgupidigi sisse minna. Sõitsin piki rannaäärset tänavat, mis oli ääristatud tohutute.. ee..okaspuudega. Nagu näha, on Räpina teadmised kõik kenasti mööda külgi maha jooksnud ☺️ Klõpsasin mõned pildid ja pöördusin tagasi.
Pestud-kustud-kammimata läksin oma vasakpoolse liikluse esimese eduka päeva eest väljateenitud viski järele. Papile, kelle nimi oli Murray Boyd, oli vahepeal kaks sõpra-puuseppa külla tulnud ja neil läks nüüd minu saabumisega elu kohe palju lõbusamaks. Murray valas mulle Jamesoni koolaga ja istus mu kõrvale. Alustuseks rääkisime muidugi sellest, kust mina tulen ja sõbrad olid seda meelt, et ikka väga koledatest oludest - Venemaa külje alt! Maavärinad ja üleujutused on selle kõrval köki-möki. Muide, ma olevat täiesti esimene eestlane Donegali majas, kas pole uhke?
Et baarisaali seinad olid üleni kaetud vanade fotosuurendustega Boydi suguvõsa esindajatest ja olulistest hetkedest, hakkasin ma kohe uurima, et kes ja mis ja millal. Murrayl oli hea meel ning muudkui seletas, vaikselt oma nina alla ja paraja aktsendiga, nii et pool juttu pidin üle küsima ja teine pool läks kaduma 😁 Lühikokkuvõtteks neile, kes eelnevat ingliskeelset linki ei kasutanud: perekond väljarändajaid Iirimaalt saabus pärast kullakaevamise edutut ettevõtmist siia tühjale, soisele maale Kaikouras ja hakkas lina kasvatama. Hiljem ka võidusõiduhobuseid ja veel hiljem ehitas Murray selle võõrastemaja ning kirjutas oma suguvõsast tohutu paksu raamatu. Sai selle raamatu eest isegi auhinna!
Sõpradel said õlled mingi hetk otsa ja jäime Murrayga kahekesi. Selgus, et hoolimata oma 75st eluaastast oli ta täies elujõus mees, kes tahtis endiselt kaeru. Keeldusin nii viisakalt kui oskasin ja läksin varase äratuse ettekäändel igaks juhuks oma tuppa ära. Sümpaatne ta ju oli ja jutustada oli tore, aga pensiokate murdmiseks ma veel vist valmis ei ole 🤭
Kauni punase päikesetõusuga lahkusin Donegalist vaalade juurde. Korra varem olen püüdnud neid ka näha, kuid pidin siis leppima delfiinidega. Arvake ära, kuidas läks katse kaks - UM ja kašelotid? Valaskala nägin sama palju kui oma kõrvu. Merele jõudes saabus paks udu ja kalake mängis meiega peitust: ilmus sinna, kust meie olime just ära tulnud ja rohkem end kätte ei andnud. Täiesti tühi käik siiski polnud - nägime suurimaid albatrosse ja mere muutlikku nägu, mis üks hetk oli erksinine ja järgmisel läikis kui elavhõbe. Väikse lohutusena lubati 80% piletiraha tagastada, mida oli 100% rohkem kui katsel üks.
Sõin ära hommikuvõiku ja istusin autosse. Õhtuks oli tarvis jõuda saare teisele kaldale Westporti. Kilomeetrites ei olnudki tee nii pikk, aga kurvilised mägiteed ja teeremondid võtsid ikkagi rohkem aega kui olin juba ettenägematute viivitustega koos arvestanud. Kui homme samamoodi läheb, siis ei pruugi ma õhtuks Queenstowni jõudagi.. noh..aga eks ma teen proovi!
Pictonist Kaikourasse: u 160km
Kaikourast Westporti: u 330 km
Westpordist Queenstowni: u 630 km
Kindlasti huvitab teid, milline see tänane teekond oli? Mõtlesin sellepeale kaua: nagu meie parasvöötme mets oleks eksootilised toataimed endale külla kutsunud ja siis hakanud steroide võtma! Pluss kaljumäestik ja sügavad orud. Rannaäärsega sama lugu, luited on kasvanud mägedeks ja rannamännid hiiglasteks. Üks osa teest meenutas kangesti lahedat kitsast-kurvilist teed Lahemaa ürgmetsas - kes teab, see teab. Jällegi, mahtudelt ülivõrdes. Muidugi on liigilisi erinevusi palju, aga tunnetuslikult oli sarnane. Lehmad-lambad mäekülgedel ja karjamaadel, linnud teeservades (mingi kulliline, pukeko, weka) - vahtisin ringi niipalju kui julgesin. Teele jäid ka kaks kulla- ja söekaevanduslinnakest: Reefton ja ööbimiskoht Westport. Tänavaäärsed majad oleks oma iseloomuliku fassaadiga nagu mõnest ameerika vesternist pärit (pilti ma muidugi ei teinud, eks). Kõrvaltänavatel ja muudes maakohtades on majad tagasihoidlikud, enamasti ühekordsed ja näiliselt üsna haprad. Inimesed on lahked, naerusuised ja juhatavad terve perega üksteisevõidu seletades oma koduõuele eksinud kauged rändajad ilusti õigele teerajale tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar