Keskpäevane praam

Kolmandal päeval oli mul plaanis sõit naabersaarele St. John, kuhu viis autopraam teises saare otsas asuvast Red Hooki sadamast. Vahemaa ei olnudki eriti pikk, 11 miili, aga ummikus peatänava läbimine ja mägedes keerutamine võttis oma aja. Lisaks sellele olin sisse maganud, nii et väljavaadatud praamile ma ei saanud. Lohutas see, et poleks saanud ka varem ärgates, sest isegi järgmise praami sabas oli juba üle poole kohtadest võetud. Tagurdasin end ritta ootama ja kasutasin aega ettenägelikult kaasavõetud hommikueinemuffini mugimiseks. Kasulik info: sadamatasu putkasse makstes 3 raha, edasitagasi autopilet + 1 inimene 65 raha ja see korjati autoaknast juba praamil olles.

Õnneks tuligi järgmine praam juba varsti ja sain harjutada tagurdamist. Sattusin kenasti vasakusse serva, nii et vaade ja võimalused selle jäädvustamiseks olid ideaalsed. Sõit kestis veerand tundi, vaevu olime kaiga kontakti saanud, kui autod juba maha vurasid - tegin siis minagi kiire käivituse ja kohaltvõtu. Meeldiva üllatusena olin pardatšokist leidnud justnimelt St.Johni kaardi ja sellega ülesõidu aja jooksul tutvuda jõudnud. Sellegipoolest tegin ühe vale pöörde, sest see kaart oli nii ülepaisutatud mõõtu ja vajalikud ristmikud saabusid oodatust märksa varem. Igas halvas on ka miskit head: ühesuunalistel südalinna tänavatel tiirutades nägin ära, et siia ma rohkem kindlasti sattuda ei taha, sest ruumi polnud isegi tänavaservas kinnipidamiseks, parkimisest rääkimata.

Pääsesin linnast välja ja rannateele. Järsud mäed ja kitsad kurvid olid ette arvata, nendele lisandusid nüüd ka Võsu-taolised, veelgi kitsamad ja tihedalt täispargitud sirgemad jupid, millest mõni otse liivaranna äärest kulgesid - ava autouks ja astu randa! Ka rannalisi matkas tee äärtes oluliselt rohkem. Esimesse paari rannaparklasse ma ei mahtunudki, koha lugematute teiste Jeepide keskel leidsin lõpuks Cinnamon Bay-nimelises rannas, millega jäin tegelikult väga rahule. Oli koht, kus riideid vahetada (dušikabiinis), oli väike poekene ja ka erinevate lõbustusvahendite laenutus. Mina tegin vaid kiire sulpsu, sest päike ja aeg olid armutud. Tagasi autosse minnes nägin lõpuks ära ka iguaanid, vahvad kuigi tegid pisut ka ärevaks, noh et kuidas nad käituvad ja nii. Neid oli seal metsaservas aga mitu ja nii jätkus neil omavahelgi piisavalt tegevust.

Parklast väljudes, kohe järgmise tõusva kurvi taga ootas mind uus üllatus - kitseke, selline metsisemat sorti! Ma ei teadnudki, et siin nii suuri loomi ka on. Koduseid kitsi tuli edasistel teedel kohe rohkesti ette, eesleidki nägin, kanadest-kukkedest rääkimata. Võtsin suuna saare teise otsa, kaardil olevale suuremale keskusele, mis aga seda küll ei olnud. Või siis mul ei jagunud kannatust seda otsida. Ostsin Love City külakese marketist nosimist ja pöörasin otsa ümber. Rannas mõnulemiseks kindlasti tore saareke, aga kuna mulle see ülerahvastatus linnakeses ei sobinud, siis sõitsin sadamasse tagasi ja hopsti kohe praamile. Käidud-nähtud, kindlasti oleks saanud paremini, aga seekord sedasi.

Tagasi St. Thomasel olin juba poole kolme paiku ning mõtlesin olla nutikas ja käia ära lähedalolevas Coral world- veemaailmas, mis oli kella neljani avatud. Jõudsin sinna 14.45 ja ikkagi saatis piletimüüja mind ukselt tagasi sõbraliku soovitusega homme tagasi tulla - kõik showd olevat juba läbi saanud. Mis siis ikka, kummaline ju veidi on, et kohad suletakse tunde enne päris sulgemist, aga Roomas roomlaste kombel.

Tiirutasin siis niisama saarel ringi. Ühest mäetipus asuvast juba peaaegu suletud baaris sain baarmeniga jutule, tal oli ju igav. Rääkis mulle pool oma elulugu, et on pärit New Yorgist, siin talle ei meeldi, kogu pere on ära läinud. Aga loodus, noh.. Et oma rannas nägi ta eilegi veel vaalu. Mul läksid kõrvad kikki ja palusin täpsemat juhatust. Selle ta mulle andiski, ent mainis et aed on ees - sisse ma ei saa. Sõitsin siiski oma õnne katsetama.

Need aiandusühistu augulised ja ülijärsud teed panid nii minu kui Jeebu korralikult proovile, aga tahtmine oli nii suur! Käisin ühes tupikus ja siis teises ning lõpuks kolmandas leidsin üles värava. Sinna taha jäingi passima, sest vaade lahele oli päris hea. Kui te arvate nüüd, et visadus viis sihile, siis ega ikka ei viinud küll :D nägin vaid ühte gekot ja kolme kassi. Kui siis lõpuks üks kohalik surfar ütles, et tema pole elus kunagi siin vaalu näinud, andsin alla. Käisin veel surfari soovitatud vaateplatsil, aga ei näinud sealtki midagi. Nojah.. kõike ei saagi vist..

Õhtusöögiks tahtsin midagi väljast kaasa haarata, ette jäi vaid KFC. Kui meil on see puhas ja suht viisakas koht, siis see urgas, kuhu mina astusin..uuh. Esimest korda pidin selle võikuse osas oma vennaga nõustuma; kui siis selgus, et pooli asju neil menüüs üldse polegi, pöörasin ümber ja läksin tuttavasse Pueblo marketisse. Võtsin sealt topsi kiirnuudleid ja söögivalmis väikse kotikese (nagu kiisueined) magusvürtsikat tuunikala ning karbi ananassitükke. Hotellis viskasin nuudlitopsi kohvimasina alla (ilma kohvikapslita) ja sain nii endale keeduvee. Samkompunn maitses hää ja täitis kõhtu. 

Ajastus oli sel õhtul topeltvägev: nii kui tuppa sain, lasi papi taevakraanid pahinal valla ja viskas paar välgatustki sisse. Lasin parasjagu leiba luusse, kui järsku saabus pimedus. Läksin rõdule vaatama, et kas minul üksi, aga ei. Kogu hotell oli pime ja selliseks ta jäigi. Kuna mul olid õhtused ilutoimingud tehtud, siis keerasin lihtsalt varakult magama - küll see elekter kord ka tagasi tuleb.