Teel Uus-Meremaale (edaspidi UM) vedas mul reanaabriga, kel oli täiesti savi, millisel istmel ta magab. Nii sain aknakoha ja natukenegi lisaruumi. Filmi ma selle kolmetunnise lennu ajal vaadata ei viitsinud, küll aga olin uudishimulik kahe ajaloolise sarja osas: 1883 ja selle järg 1923. Mõlemad olid hästi tehtud, aga mürisev lennuk ja tilluke ekraan ei olnud sobiv koht loosse sisseelamiseks. Teinekord proovin uuesti.
UM saabumiskaart oli väheke vingem tegelane, kõiki linnukesi ma ei osanudki ise panna ja pidasin passikontrollis piirivalvuriga nõu. Mulle sattus väga sõbralik tädi ja probleeme õnneks ei tulnud. Küll aga oli tüütu kogu see kolme sabaga protsess: esmalt seisad passikontrolli järtsus, siis ootad oma pagasit ja teed sellega sabatantsu järgmise tädini, kes vaatab üle ja küsib su kaardil märgitud linnukeste kohta ning lõpuks ootad oma järge röntgenile, et su kohver läbivalgustataks. Kui see kadalipp lõpuks edukalt läbitud sai, oli aeg juba väga hiline. Wifi oli jälle kuhugi kadunud, niisiis astusin uksest välja esimesse taksosse. Taipasin veel küsids, kas kaardiga saab ikka maksta? Jaa-jaa. Lähme siis!
Hotelli jõudsime suht ruttu, toppisin kaardi makseterminali ja ..ikaldus. Sisselugeminegi oli probleemiks ja kui lõpuks siiski luges, ei aidanud ükski klahvikombinatsioon - makse läbi ei läinud. Öh, seda ma kartsin ja olin varunud veel paar plastikutükki, mida asusin usinasti terminali sisestama. Nothing. Mõistus otsas, kohalikku raha veel pold, ütsin taksojuhile, et käin küsin respast raha talle. Mõeldud-tehtud.. aga siiski mitte. Minu õnneks ja õnnetuseks oli see hotell Wellingtoni uusimaid ja moodsamaid ja kuna kell oli juba üle südaöö, polnud vastuvõtus enam kedagi. Võisin vaid kella helistada, mis ühendas kellegagi kusagil kaugel, kes ei leidnud esimese hooga isegi minu broneeringut üles. Jätsin ta liinile ootama ja läksin takso juurde tagasi: universaalset raha, ameerika dollarit, mul ju oli, nii et maksin hädaolukorrakursiga 1:1 juhile ära ja võtsin ette probleemi nr 2 - kuidas pääseda oma tuppa - lahendamise. Toru oli vahepeal hargile visatud, helistasin uuesti. Ja uuesti. Ja siis kolmandal korral näkkas adekvaatne inimene, kes ütles mulle pika koodi, kuidas sisse saada ja teise koodi, kuidas boksi nr 4 pääseda. Hmm. Kõlas kahtlaselt, aga kuna sain tänavalt ära, siis oli see juba pool võitu. Nagu mainisin, siis hotell oli tuttuus, nii et mul ei olnud tubadest pilti ega ettekujutust, vbl on tõesti tegemist übermoodsa kapselhotelliga? Leidsin ukse numbriga neli, aga selle juures ei olnud ühtegi numbrikoodipaneeli, tavaline viipekaardi uks. Midagi ei klapi, mõtlesin, ja läksin tagasi respassse. vaatasin ringi ja märkasin lõpuks välisukse kõrval seinal nelja musta karbikest, bingo! Ketrasin koodiluku numbrid õigesse asendisse, karbike avanes ja kinkis mulle mu toakaardi.
Tuppa jõudes keerasin wifi lahti ja siis saabus mu meilboxi ka kiri täpse juhendiga, kuidas ise tuppa saada.. nojah, oleks ma selle kirja lennujaamas kätte saanud, oleks pool lõbu olemata jäänud :D
Mõned tunnid head und hiljem saigi hommikusöögile minna. Teel kohvini regasin end ka ametlikult hotelli sisse ja rääkisin neile oma murest: praam, millega pidin järgmisel hommikul kl 8.45 alustama sõitu Lõunasaarele, oli ootamatult käigust maha võetud ja asenduseks anti mulle pilet samahommikusele praamile kella 6.15ks. Seega pidin check-outima end iseseisvalt ja noh, hommikueine eest oli ju ka makstud, nii et palusin luba midagi homseks kaasa võtta (dejavu nr 3, täpipealt, isegi tekst, mis mina ja adminnid rääkisid 😯). Õnneks neile kõik sobis, mul jäi üle vaid kellaneljane tõusmine sooritada. Spoiler-alert: ma hakkasin ärkama juba kella kahest, et mittemingil juhul praamist maha jääda.
Et kindlustada end UM viibimise ajaks sularaha ja internetiga, läksin linna peale neid hankima. Hotellist juhatati mind Cuba-tänava piirkonda, mis on üks nunnu jalakäijate hängimis- ja poodlemisala. Astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse kioskisse, nagu need ajalehe-snäki-ja muu pisimudru müügikohad ikka on, ja küsisin telefonile prepaidi. Meesmüüja oli väga lahke (või oli tal väga igav) ja veetsime koos järgmised pool tundi õiget paketti valides ja seadistades. Ta isegi laenas mulle oma müügikoha wifit, et saaksin tasuta vajalikku äppi otsida. Vahepeal tuli ühe küpsisefirma esindaja poodi uut kaupa tooma ja mulle sebiti tutikas, samal päeval ilmunud ja mulle nii sobivalt 40-aastase sünnipäeva puhuks tehtud eriväljalaske näidis 🥳
Tahtsin oma uue sõbra pildile ka püüda, aga tema soovis selle eest minuga õhtusöögile minna. Olin küll väga meelitatud, aga kahjuks ei klappinud meie muusikamaitse..ja küllap ühtteist veel - terve selle poes viibimise aja olin teinud kangelaslikke pingutusi, et ignoreerida kriiskavat, moslemipalvusele kutsumisele sarnanevat nasaalset heli, mis möirgas üle poe. Niisiis vabandasin end välja varase äratusega ning läksin edasi.
Kohalik turisti-infovoldik väitis, et raha saab ka tavalises pangas vahetada, maitea - minul see küll ei õnnestunud. Jalutasin päris valuutavahetuspunkti ja seal läks kõik ludinal. Üks kahest tellerist nägi esimest korda eestlast; teise sõnul olevat kõik kolm balti riiki nii keerulises asukohas, et me sellepoolest lausa kuulsad oleme. Ja küsis, kas ma tulin UM seenele, te ju armastate seenel käia! Olin tema teadmistest üllatunud ning viisin ta kohe ka kurssi meie viimase kehva seeneaastaga.
Jalutasin natuke niisama ringi, vaatasin parlamendihoone ja paar ilusat kirikut üle. Ostsin jätsu, kohalikku käsitöö-šokolaadipralineesid, kraapisin lotot ning saatsin kodustele postkaardi. Üks konkreetne tegevus, mida Wellingtonis kindlasti teha tahtsin, oli sõita köisraudteega. 11 raha eest sai väikse punase vaguniga sõita korra üles-alla, kuigi alla oleks ka kõndida võinud. Mäe tipus imetlesin vaateid, külastasin köisraudtee muuseumi ja uudistasin veidi ka botaanikaaias ringi. Puud olid suuuuured ja valjud, ehk olid need tsikaadid, kes kõrvulukustavalt saagisid..? Ja minu rõõmuks oli siin (lisaks hallile Foresterile) isegi magnooliapuu, ühe veel õitsemata õiega 🥰
Tagasi alllinnas, külastasin sadamapiirkonnas kahte tasuta muuseumi: Wellingtoni linna ja UM oma. Mõlemad omamoodi ajaloost ja kultuurist kõnelevad: esimene asub väga vanas sadama nõukogu majas, teine modernses, suures ja avaras muuseumihoones.
Vaadata ja uurida oli oi-kui-palju, ma andsin endast parima. Lõunaks võtsin toidukaubikust kohaliku eine, praetud rannakarbikotleti röstsaial ja kõrvale igaks juhuks ka friikaid. Ettevaatus oli asjatu ja toit väga maitsev. Maksis kokku umbes 18 raha.
Enne hotelli minekut väisasin veel supermarketit New World ja varustasin end õhtusnäkkidega, muuhulgas kiivimarjade ja maasikatega. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik ostetud kraam maitses väga hästi. Tuppa jõudes olin nii tüütu külaline, et palusin televiisorile antenn taha panna, et saaksin telekat vaadata. Tänapäeval nimelt eeldatakse, et kõigil on oma Netflixi konto, millega nad end hotelli nutitelekasse sisse logivad, kui midagi vaadata tahavad. Ma tundsin end järsku niii väga vanana 🤪
Inscape room - sissetungimistuba, analoog populaarsetele põgenemistubadele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar