Võtsin hommikul rahulikult ja jõudsin napilt hommikusöögi lõpuks einestama. Millestki erilisest ma ilma ei jäänud, sest söök siin Copthorne'i hotellis oli kehvakene. Konkreetset plaani mul päevaks ei olnudki, pigem jalutada ringi ja vaadata, mis huvi pakub. Esmalt oli tarvis muidugi autorentlaga asjad jonksu ajada. See asus praktiliselt kõrvaltänavas, nii et olin peagi kohal. Kahjuks oli seal hirmus palju rahvast ja suur segadus, nii et pärast mõningast ootamist otsustasin hiljem tagasi tulla.
Keerasin ümber nurga parki ja guugeldasin natuke. Kunstimuuseum oli lähedal, aga hetkel see mind ei kõnetanud; paari kilomeetri kaugusel asus aga Auckland Domaini-nimeline park, milles Sõjamuuseum ja Talveaed. Seadsin sammud sinnapoole, ikka esmalt mäest alla ja siis jälle mäest üles, sest park oli rajatud iidse vulkaani Pukekawa jalamile. See oli tõesti suur, 75 hektarit ning selles leidus mitmeid väga vanu puid-põõsaid ja erinevaid taimi.
Enne muuseumi jäi mu teele talveaed, mis oli täis imeilusaid värvilisi lilli ning ka köögivilju; õues ootas uus laadung baklažaanitaimi, mida üks muhedalt tõre meestöötaja kommenteeris, et pole kuhugi panna ja ikka saadetakse talle taimi juurde. Soovitasin siis tal otsast tomateid mugima hakata, et ruumi juurde saada. Ta turtsatas ja näitas mulle armast konnakest.
Talveaia õuealalt pääses sõnajalalalasse - täiesti eraldi ala, milles kümned erinevad sõnajala sordid üheks vihmametsaks kokku istutatud. Küll mul oli hea meel, et ma kõiki neid ei pidanud koolis pähe tuupima, pääsesime vaid umbes viiega.
Pärast loodusnaudinguid kiirustasin lõõskava päikese eest muusumi varjule. Kuigi maja fassaad oli remondis, siis seest oli ta väga uhke - klassikalises hoones ootas ees moodne sisu. Esimese asjana jäid silma kaks suurt T-Rexi skeletti, poiss ja haruldane tüdrukdino, keda arvatakse olevat olnud munaootel. Teised väljapanekud olid üldiselt sarnased nagu Wellingtonis: ajalugu, geograafia ja geoloogia, polüneesia kultuurid, maoorid, loomad-linnud, kaasaegse linna kujunemine ja viimasel korrusel 20.sajandi sõjad. Allkorrusel oli ka eraldi tasu eest rändnäitus Stonehenge'ist, aga mulle piisas üldalastki.
Muuseumipoes käidud, jalutasin tagasi linna ja autorentlasse. Nüüd valitses seal tühjus ja rahu, nii et oli hea hetk oma jutt ära rääkida. Ahsii, või teie oletegi see, kes katkise klaasiga auto meile jättis, naersid poisid. Mina jah, piinlik lugu, pole kunagi varem juhtunud sellist asja, aga need teie teed.. Ühetsõnaga tahtsin vaid kontrolida, et kõik kombes, enne kui riigist lahkun. Aa, no me täitsime teie eest kahjuavalduse ära ja eks siis teiega võetakse ühendust. Miks, mul on ju kindlustus? Meie süsteem näitab, et ei ole, esiklaas maksab u 4000 raha. Pidin prseli kukkuma.. oot-oot, mulle kinnitati, et ma ei pea midagi maksma, et mul on täiskindlustus, mul on paber selle kohta siinsamas, näitasin. Hmm.. tõepoolest, ütleb jah, et premium.. aga meil süsteemis ei ole seda. Kas te saaksite palun ära muuta siis süsteemis, te ju näete oma silmaga, mis siin kirjas on? Ei-ei. Me ainult registreerime olukorra, kui teiega ühendust võetakse, eks siis näidake sedasama paberit. Oeh.. Jäin uskuma, et kõik saab korda ja tulin tulema.
Pika päeva peale oli kõht tühjaks läinud. Istusin esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse maha ja tellisin mingid praetud nuudlid. Olid hääd küll. Siis kõndisin einet veel natuke allapoole ja külastasin poode, mis eelmisel õhtul juba kinni olid. Muide, Auckland on suur ülikoolilinn - minu hotell sattus olema campuse piirkonnas, nii et koolihooneid ja tudengeid leidus igal sammul. Nad sõitsid muidugi nende f*** "tõuke"ratastega risti-rästi, kuidas juhtus. Nii mägises linnas ma isegi mõistan tõukside vajalikkust, seega vahtisin hoolsamalt ringi ja kannatasin ära.
Aucklandi muljeid jäi vbl väheks, aga nagu aru sain, siis palju ägedaid kohti on linna lähedal looduses ja vajaks tutvumiseks märksa rohkem aega. Seekord siis sedasi, kõikjale ei saagi ju jõuda.
UMmi kokkuvõtteks ütleksin, et äpardustest ja takistustest hoolimata tasus see pikk teekond siia ette võtta: loodus ja maastikud on lihtsalt võrratud, inimesed reeglina toredad ja abivalmid. Varuge lihtsalt rohkem aega ja võimalusel võtke teine autojuht kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar