Poirot'-wood

Uni uhkes hotellis maitses hästi ja oleksin meelsasti kauemgi maiustanud, aga ees oli pikk sõidupäev ning hommikusöök algamas. Lobistasin täiesti jabura kraanilahenduse all une silmist maha ja läksin alla. Olles esimene ja ainuke, viskusid teenindajad kollektiivselt minu poole, et täita kõik mu soovid. Avatud köögis leti taga oli chef, kellele edastati mu peekoni ja hashbrowni (pm praekartul) tellimus, nende valmimiseni võtsin kohvi ja mahla. Kui see soe toit siis lauda toodi...mmmm kui hea! Eks kõht oli tühi kah, sest eelmine eine oli enne lendu Queenstownis, hiljem polnud ju mahti peatuda.

Kirjutasin end hotelli sisse-välja ja läksin linna jalutama. Poed olid küll veel kinni, aga hooned ise täiesti olemas ja särasid üksteisevõidu sooja hommikupäikese käes - nende pärast ma selle pika teekonna ette võtsingi! Napier on nimelt üks täiuslikumaid säilinud art déco-stiilis linnu maailmas, nomineeritud ka Unesco maailmapärandi nimekirja esimese paigana Uus-Meremaalt (kuigi jäi siiski välja). 1931. aasta veebruaris aset leidnud suure maavärina tagajärjel hävis enamik Napieri ja naaberlinna Hastingsi hooneid, mis siis seejärel parasjagu valitsevas art déco-stiilis üles ehitati. Pildid ei suuda seda õhustikku edasi anda, ka video jääb nõrgaks - ma lihtsalt hingasin seda atmosfääri sisse ja naeratasin totakalt terve see aeg! Oleksin nagu ajas tagasi rännanud ja Poirot'le külla läinud. Mere ääres oli imeilus park purskkaevu ja kõlakojaga, merre viis väike kaasaegne aga stiililiselt sobiv kai. Oeh..niiiiii ilus noh! Küll mul oli hea meel, et otsustasin ikkagi siia sõita ja ka ringi vaadata. 

Teise jalutusringi ajal hakkasid ka poed-kohvikud avanema ning astusin nii mõnessegi neist sisse. Ühes müüdi kõikvõimalikku kostüümiträna, mida 30ndate stiilipeole vaja läheb. Linnas toimub iga aasta veebruaris art déco festival, kuhu oleks täitsa tore kunagi tulla. Võtsin tee peale paar kooki kaasa ja hakkasin siis otsima mõnd muuseumilaadset kohta, kus rohkem linna ajaloo ja stiiliga tutvuda saaks. Leidsingi art dèco infokeskuse, mis oli sisustatud ajastule vastavalt ja ka seal töötavad vahvad vanaprouad olid ajastutruu väljanägemisega. Veetsin keskuses tubli pool tundi ja jätsin sinna päris mitu dollarit. Edasisele teele jäi veel üks väike infopunkt, kus sattusin taas toreda teenindajaga pikemalt lobisema. Auto järele minnes läksin läbi ilusa värvika pargi, mis tuletas meelde, et eelmisel õhtul olin linna sõitnud mööda pikka palmialleed, mis sarnanes Rodeo drive'i või Sunset Boulevardiga. Vaatasin järele, et allee nimi oli Kennedy - vägagi sobiv nimi tänavale, mis Ameerikat meenutab.