Nii jõudsingi varuga plaanitud ajast veelgi varem lennujaama ja sain mõnusasti passida, kuni check-in tööle hakkas. Sellest polnudki eriti midagi, sest tegelesin pisut kirjutamisega ja uurisin, kuhu ma Miami lennujaamas tormama pean. Õnneks sätitati jätkulend sutsuke hilisemaks, nii et mul jäi 45 minuti asemel lausa üle tunni aega järgmisele lennule jõuda. Lennujaama äpp näitas, et väravate vahe on vaid mõned numbrid, mis oli lisaboonus. Noh. Selleks ajaks, kui me maandusime, ei olnud enam kumbki värav sama - saabusin D40sse ja väljuv lend startis D2st.
Tore oli see, et St. Thomasele lendamiseks sain endale terve eelviimase rea. Nõme oli see, et väljumine viibis ja miskipärast keeras kapten temperatuuri täiesti jäiseks - vbl et reisijatel süda pahaks ei läheks või midagi. Mul oli küll pikk ja kihiline riietus (kohvrisse ei mahtunud enam noh), aga lõdisesin sellest hoolimata. Jakki ei saanud ka võtta, sest rihmad pidi ju peal hoidma. Maitea, kaua me seal külmetasime, sest nüüd oli juba uni ka kallal, aga maandumise ajaks oli mul igatahes nohu. Turtsusin ja aevastasin, kuni lõpuks esimese ookeaniujumise ära tegin, see tegi hetkega kõik ninaurked puhtaks!
Kohe lennujaamas oli selge, et USA Neitsisaared on Puhkusemaa: mängis muusika, pakuti napsu ja rõõmsad kohalikud tervitasid ülevoolavalt saarele saabujaid. Kuna pidin autorooli istuma, siis jäi degusteerimine vahele, aga meeleolu tõusis niisamagi. Rendiletist sain oma snazzberry-värvi (ütleme, et vaarikas aga mitte päris) Jeep Wrangleri dokumendid suht lihtsasti kätte ja kalli kohvripõrsa pagasilindilt ühes tükis samuti.
Autoni jõudmine oli suts keerulisem, sest ehitustööd ja kruusateed, trepp ja mägimaastik ei olnud kõige kohvrisõbralikum rada, aga kokku me saime. Vasakpoolse rooliga masin vasakpoolse liiklusega saarel - et ikka reisi lõpuni põnevust jaguks.. ja et saaksin suuna asemel jälle kojamehi lehvitada :D
Minu hotell oli kohe ümber lennujaama nurga, nii et jõudsin kohale viie minutiga ja tublisti enne check-ini, aga mu tuba oli õnneks juba valmis. Esimese asjana vahetasin pikad riided trikoo vastu ja läksin bassusse end jahutama, oiii kui mõnus!!! Teise asjana otsisin mäpsist üles rendikontoritädi soovitatud ranna ja hakkasin vapralt sinnapoole sõitma. Navi selles autos kahjuks polnud, aga mäps on teadupärast mäps. Nagu kitsastest mägiteedest vähe oleks, suunas ta mind kõige otsemale rajale ehk läbi kohaliku aianduskooperatiivi veel kitsamate ja veel järsemate teede Magensi lahe randa. Olles UMmi teedelt ohtraid kogemusi talletanud, sain sellegi sõiduga hakkama ja preemiaks viskuda sinisinise mere vägevalt rulluvatesse lainetesse. Väsinud ja õnnelikuna istusin palmi alla puhkama, kenasti otse sipelgapessa - noh, et ikka tuli all oleks ja ma sinna paradiisiranda kohe magama ei jääks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar