Esimeseks sihtpunktiks olid kurrunurruvutile sobivalt pannkoogid, kuigi seekord ehk mitte nii priimalt pehmed vaid veidi tahedamat sorti. Punakaiki Blowholes ja Pancake Rocks on lainete ja erosiooni tulemusel lubjakivikaljudesse tekkinud moodustised, mis näevad välja nagu üksteise otsa kuhjatud kõrbend pannkoogid; mõnes kohas on vesi uuristanud endale läbi kalju korstnamoodi avaused, nii et kui laine laksudes rannale lööb, purskub korstnast kena pahvakas veeauru.
Hotelli jõudsin pimedas, väsinuna kuid õnnelikult kell 21. Toredaks üllatuseks oli ka siin toas kööginurgake hommikusöögimaterjaliga, mille kohe pärast pesuhetke hiliseks õhtusöögiks nahka pistsin.
See aitas aega viita kuni kella 10ni, kui vihm järgi jäi ja hakati teisi poode avama. Enne poodlemist pidin aga tegema ühe olulise telefonikõne homse autorendi osas, mis oli õnnetul kombel natuke valesti broneeritud - lennujaama asemel algusega praamiterminalist. Päris korda ma seda ei saanud, aga sain infot, et esindus on arvatust kauem lahti ning kui lennujaamas üleliigseid autosid on, siis ehk ei pea ma aega raiskama läbi linna seiklemisele.
Otseloomulikult pakuti teeäärses kohvikus ka päris pannkooke, aga kahjuks sundis aeg takka. Esialgne vaikne, tühi ja idülliline tee karjamaade vahel oli asendunud käänuliste ja ahhetamapanevate merevaadetega mägiteedega, mille kurvides tasus hoog maha võtta sellise kiiruseni, nagu kollased liiklusmärgid hoiatasid. Kiirabi nägin vaid korra, aga allaaetud loomakesi (enamik ilmselt opossumid) oli tee kurvakstegevalt palju täis..
Õnneks on teede kvaliteet siin üldiselt hea, märke ja piiranguid on pandud minimaalselt ja asjakohaselt ning rajatud on piisavalt möödasõidukohti eri tempos liiklejate tarvis, millest ka varakult teada antakse. Niisama möödujaid, kellele maanteede 100 km/h kiiruspiirang väheks jääb, on ikka ka. Üllatav-tüütu on see, et päevasel ajal ei kasutata eriti tulesid: korduvalt märkasin vastutulevat maanteehalli autot alles üsna viimasel hetkel. Rattureid liigub arvestataval hulgal, hoolimata hulludest tõusudest ja langustest.
Maastik on muidugi fantastiline ja väga vaheldusrikas: on rannakarjamaid, tihedaid-kõrgeid metsatunneleid, meeletult laiuvaid kiviseid jõesänge, soiseid rannaalasid lopsakate linapõõsastega. Iga natukese aja tagant tuleb üherealine sild, üks kitsam-vanem-pikem kui teine. Suhteliselt staatilise kaminatule asemel võiks hoopis nendest teedest lõõgastava taustavideo teha, kuigi päris õiget feelingut see muidugi edasi ei annaks.
Üks juhuslikest peatusest oli Irimahuwhero vaateplats - rippuvate punaste juuste paik - mille nimi tuleneb rata-puu punastest õitest.
Järgmise eksprompt-põike otsus sündis ringristmikul, nähes teeviidal tänavanime Fitzherbert keerasin itsitades linnakesse sisse. (Kes on näinud filmi Bridget Jones ehk mõistab mind.)
Hokitika oli üks kullapalaviku rannikuasulatest, kust sain väga maitsva ja kuuma kõhutäie lihasibulapiruka näol. Need paistavad siinmaal väga popid olevat; kusagilt mälusopist kerkib üles, et söekaevuritele Iirimaal pandi selliseid toitvaid pirukaid tööle kaasa - ju siis sisserännanud tõid sellegi traditsiooni endaga ühes. Järgmine kord siia kanti sattudes proovin aga hoopis Pipi pitsat - nii kena, et nad minu peale mõelnud on :)
Mõned toredad hetked:
* kuidas rõõmustada oma sisemist 5-aastast
* ilus järveke Wahapo ja mina 30 aastat hiljem pildistamas automatkal järvekest
* koseke
Järgmine oluline sihtkoht oli Franz Josephi liustik. Kahjuks oli loodus teinud oma töö ja uhtunud ära kallasraja, mis liustiku vaateplatsini viis, nii sain vaid natuke jalgu sirutada. Veidi maad edasi asuva Foxi liustikuni ei olnud mul kahjuks aega matkama hakata, seega tegin jõe kaldal lühikeses lõunapeatuse ja tallasin gaasi edasi. Queenstowni oli veel üle 200km maad ja kell oli juba kolm.
Paarist ilusast rannast ei saanud ma siiski peatumata mööda ja Ship Creeki juures panin korraks ka varbad vette. Leidsin ilusa merekarbi, mis minust kahjuks vist hotelli jääb..
Vihma hakkas sadama, just parasjagu üheks kitsamaks ja mägisemaks teeosaks. Teiselpool Haasti väravate-nimelist kuru oli ilm taas ilusam. Peagi jõudsin kahe suure järve, Wanaka ja Haweva piirkonda, imeilusad maalilised vaated - kui aega ja soojakraade rohkem oleks, võiks siinkandis küll mõnuleda.
Viimased 70km arvasin ruttu ja igavalt minevat, aga üllatusi jagus veel siiagi. Cardrona külakeses vajutasin äkkpidurit ja sõitsin pildi jaoks tagasi.
Pärast seda algas tõus, millega mu väike Corolla tõsiselt vaeva nägi. Crown Range kõlekülma mäetipu 1076 meetri kõrgusele vaateplatsile jõudsime parasjagu loojuva päikese ajaks ning lühikese hingetõmbepausi järel hakkasime mööda serpentiini aeglaselt allapoole roomama.
Varahommiku krõbedas 8-kraadises külmas jätsin autoga hüvasti ja helistasin päevatuuri ilma-infoliinile: halva uudisena selgus, et tugeva tuule tõttu jääb uhke Milford Soundi lennu- ja laevatuur ära. Ostsin matkapoest soodukaga ühe kihi riietust juurde ja asusib läbi vihmasaju Queenstowni avastama.
Õige pea sai selgeks, et eks see rohkem matka ja spordisõprade keskus ole ja pühapäevahommikul kell 9 pole siin suurt midagi teha. Õnneks paar kohvikut ikka juba lahti oli, nii et võtsin soojendava ingveri-sidruni-meetee ja mingi peediköögivilja röstpihvi.
Queenstownis oli olemas küll üks lõbustus, millest ma tavaliselt mööda ei saa - köisraudtee, see gondlivariant. Nähes aga nelja väikest hiinlast nööriotsas rippuvasse klaaspurki surutuna, tekkis mul järsku klaustrofoobia ja keerasin piletisabas otsa ümber. Varusin hoopis lõunasööki ja rühkisin mäest üles tagasi hotelli väljamagama. Ehk on homme parem päev.
PS: tahan teile soovitada veel üht UM-teemalist blogi, mis mul aitas oma reisikava kokku panna. Mu meelest väga põhjalik ja huvitav lugemine, mis annab paikadest ja ajaloost rohkem taustainfot, mida mina ajapuudusel kahjuks teha ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar