18. märts 2023

Üks taanilinlane ühes hoopis teises Taanilinnas

Kui 1219. aastal käisid taanlased endale Tallinnast lippu toomas, olid Polüneesiast pärit inimesed alles alustanud Hawaii saarte asustamist ning Uus-Meremaale jõudmiseks läks neil veel pool sajandit. Vahepeal jõudis Tallinn saada endale Lübecki linnaõigused. Sellest veel 400 aastat hiljem, 1642.a. nägi esimese eurooplasena Pika Valge Pilve Maad hollandlane Abel Tasman. Kolm aastat hiljem, 1645, oli Taani valitseja sunnitud oma Eesti valdused Saaremaal üle andma Rootsile. 
1769. kaardistas UMi ranniku James Cook, 1841. aastast läks riik Briti impeeriumi alla ning 1870ndatel kutsuti skandinaavlasi töökäteks UMi migreeruma.
Esimese mitte-polüneeslasena jõudis Cook Hawaiile alles 1778 ning möödus vaid veidi enam kui sajand, kui seni iseseisev riik annekteeriti USA poolt aastal 1898. Sellest kaheksa aastat hiljem, 658 aastat pärast Lübecki linnaõiguste saamist astus Tallinna linnapea ametisse esimene eestlane, Voldemar Lender.
Nagu Tallinngi, on USA Neitsisaared kummalisel kombel kunagi kuulnud taanlastele (1754-1917) - sestap on paljud kohanimed euroopalikud ja/või taanikeelsed nagu näiteks Sorgenfri või Catherineberg, Dronnigensgade või Gamle Gade. Peale nimede ei ole ma siin südalinnast väljaspool küll skandinaaviapärast täheldanud; kultuur ja arhitektuur, keelekõla ja kombed sarnanevad rohkem ikka teiste kariibimere saarte omale. Võimalik, et ma ei ole lihtsalt osanud seda märgata.
Ajalootunni lõpp.

Teise päeva hommikul haarasin gondlihirmul sarvist ja otsustasin temast jagu saada. Olin kodus juba veidi uurinud, mida St. Thomasel teha võiks: teadsin, et siinsamas Charlotte Amalie linnakeses kruiisisadama lähedal on Paradise point Skyride, mis viib u 215m kõrgusele platvormile, kust avaneb ilus vaade sadamale ja lahele.
Siinsed gondlid olid suti suuremad kui Queenstownis ja nii saatusin ühte purki kolmepojalise perega, kellest noorem poiss samuti veidi pelgas. Ajasime juttu ja tegelikult ju polnudki nii jube - kui imetleda linna vaadates kaugusesse, siis see toimib nagu merehaiguse puhul horisondile vms püsivale objektile keskendudes. Nemad tuuritasid kruiisilaevaga ja olid üllatunud, et ma üksi sellisel seiklusel ja nii kaugel. Pereisa küsis kohe, kuidas meil seal Eestis olukord on. Mis ma oskasin muud kosta, et Venemaa on endiselt naaber ja poliitiline olukord keeruline... a muidu on hästi :D
Üles jõudes peale vaate, suveniiripoe ja baari muud polnudki. Kolmest kaks tehtud, võtsin julguse kokku ja läksin alla tagasi. Pean ütlema, et eemalt tunduvad need trossi otsas kõlkuvad gondlid kuidagi palju ebaturvalisemad kui sees olles. Võimalik, et see turvatunne on kõigest näiline. Päriselt turvaliselt maa peal olles krutitasin end tillukesest parklast välja ja otsisin üles toidupoe nimega Pueblo market. See oli ikka pood-pood ja varusin endale kraami reisi lõpuni. Kahjuks toas külmkappi polnud, seega muffinid ja vesi ja pähklid oligi pm kõik, mida säilitada andis; jogurtid-mahlad võtsin kohe tarbimiseks.
Päeva kõige kuumemaks hetkeks pagesin hotelli tagasi ja sõin ühtlasi hommikust.
Seejärel pakkisin rannakraami autosse ja siirdusin südalinnaga tutvuma. Saare kohta, kus on võimatu autota elada, on siin ikka väga nutused parkimisvõimalused. Nojah, küllap kohalikel turistikeskusesse eriti asja polegi ja lõpuks leidsin ka suure tasulise parkla oma nina alt üles; parkimisprobleemiga sattusin aga hiljem mujalgi ringi liikudes vastamisi.
Päike oli endiselt tuline, nii et jahutusega poekesed olid jalutuskäigule teretulnud oaasid. Üldiselt müüdi tavapärast turistimudru, aga leidsin ühe väikse kunstipoe, kust sain naaaatuke originaalsemaid asju näha. Teine omapärane pood kuulus türklastele, kus müüdi ainult türgi kraami. Ilusad lambid-vaibad-keraamika, aga kohaliku kultuuriga ei ole minu teada sellel just eriti pistmist. Kolmas meeldejääv koht oli antiigipood/näitus, kus esil merepõhjast ülestoodud asjad ja osasid neist sai ka kaasa osta - nii palju raha ja ruumi mul kohvris õnneks ei olnud. 
Ajalooline keskus ülevaadatud, otsisin üles järgmise ranna - Lindqvist beach - ja asusin teele. Muidugi ei saanud ma enne jätta läbi astumast paarist kaubanduskeskusest lootuses leida kena-odav nokats ja rannarätiku aseaine, mille olin tuppa unustanud. American mall, suured ameerika lipud peakoridoris lehvimas oli ikka suht masendav koht. Natuke nagu meie Keskturg, muidugi avaram. Enamik olid riidepoed, müüdi ka ehteid ja tervisetooteid, paljud boksid näisid lõplikult suletud olevat. Noh, vähemalt vetsus sain käia ja K-mardist suveniiriks T-särgi. Koledal kondamisel oli ka ses mõttes kasu, et randa jõudes hakkas kell juba viis saama - piletimüüja oli koju läinud ja randki tühi, peale minu vaid üks pere ja üksik papi. Pugesin kanade-kukkede vahelt põõsa varju ja vahetasin riided. Vesi oli siin kandvalt soolane, türkiissinine ja läbipaistev, nii et nägin isegi suuri valgeid kalakesi (ei olnud haid) ujumas. Küllap nad olid rõõmsad, et rahvamassid olid ära läinud ja nendel vaba voli ringi sulistada.
Õhtustada tahtsin väljas: eelmisel päeval sattusin ühte pubisse mägedes nimega Sib's, mis oli hea, aga kaugel ja vahelduse mõttes võiks ju midagi muud proovida. Sõitsin siis kruiisisadamasse, kus arvasin midagi ikka leiduvat. Mu nina ei eksinud ja peagi võtsin istet The Smoking Roosteri-nimelises pubis ning tellisin suitsutatud ribe ja friikaid. Kuigi küsisin pool portsu, siis suutsin sellestki ära tarbida vaid poole. Ülejäänu pakkisin kaasa ja näksisin õhtu jooksul telekast "Sõpru" vaadates ära (tervitused Helenile 🤗).


Kommentaare ei ole: