Kunagi ammu-ammu, kui minult küsiti, mida ma laulmise asemel teeks, mõtlesin et vbl sõidaks rallit. Mõtlesin, aga välja ei julgenud ütelda. Nüüd, siin UM põhjasaarel sai toonane mõte tahtmatult teoks. Esialgsest rahulikust päevast (190km +35km + 60km) sai ligi 550-kilomeetri pikkune ja kokku pea 10-tundi kestnud hullumeelne ralli. Kesse tegi, ise tegi..
Kui õhtul pimedas hotellini kihutasin, ei näinud ma muud kui helkivaid teemärgiseid. Hommikul linnast väljudes sain alles päriselt aimu tsükloni purustustest. Teekate oli endiselt mudane, sängist väljavenitatud jõekaldad täis räsitud puid ja soppa; põldudel laius mõnes kohas koltunud risu, teisal hoopiski uus järv. Samas oli piirkondi, mis näisid olevat jäänud puutumata nagu Napieri linngi. Üllatuseks oli tee ääres ka mitmeid värskelt avariilisi sõidukeid - neid oleksin ometi öösel märganud.
Sunnitud ümbersõidu ja sellest tuleneva ajapuuduse tõttu otsustasin jätta Wai-o-tapu termaalväljad vahele, nende väävlihais oleks mu niigi ringleva pea vast veelgi hullemini pöördesse ajanud. Asendustegevuseks tegin mõnedes asulates kohaliku rahva toetuspeatusi, et kulutada väikestele asjadele hästi natukene raha. Kiikasin sisse antiigiäridesse ja Päästearmee taaskasutuskeskustesse ning sain teada, et raudteeteemalist kraami neil praktiliselt ei liigu. Igasugu meie mõistes prügilaväärilist mudru oli aga külluses. Ma ei tea, mis te selle teadmisega nüüd peale hakkate, aga kirja ta sai.
Hotellist oli mind ümbersõiduks juhatatud Palmerstoni. Sellele lähenedes vaatasin kaarti ja taipasin, et mul ei ole ju vaja linnasüdamesse sõita, saan veidi lõigata. Vutt mõtles, vutijumal naeris. Olles jõudnud teisele poole tuulikumäekuru Ashhursti linnakesse, meenus mulle õigel ajal, et bensiini on vaja ka võtta - viimased piisad sellest olid kulunud tuulikumäel eriti laia veose taga vaevaliselt üles venides. Tasasel maal tõmbasin tee veerde ja et mitte navit sassi ajada, panin bensiinijaama otsingu hoopis guugelmäpsi. Tore, lausa kolm vastet! Valisin siis lähima paljulubava nimega Fuel Stop. Pidin küll pisut nikerdama tagasi sõita, no pole hullu. Jõudsin kohale, aga mida pole, on bensiinijaam. Müstika! Vbl kuskil nurga taga majas oli ming kütuse hulgimüüja kontor, aga tanklat netu.. Ohkasin ja valisin mäpsist järgmise variandi. Sinna viis lausa kaks teed, väga lapiku kolmnurga mõlema haara kaudu. Istun mina siis autos ja jõllitan vaheldumisi mäpsi ja navit, mõtlen tagasi, kust tulin ja kuhu minema peaksin ja juhe jookseb kokku, totaalselt: ei ole loogiline! Vaatan ühtpidi ja teistpidi ning aru ei saa, kuhu poole ma keerama peaksin. Kellaaeg oli nüüd juba sealmaal, et veresuhkur oli allapoole igasugu arvestust ja närv keris järjest rohkem pingule. Hakkasin lõpuks sõitma, aga mäps ei olnud sellega rahul.. ega ka bensupaagiandur ega ka mitte navi, mis nüüd kolmekesi võidu minu peale karjusid. Piinlik lugu küll, aga siinkohal minu kannatus katkes ja karjusin vastu. Pöörasin otsa ümber ja sõitsin endiselt karjudes edasi. Natuke aitas, sest kohale ma lõpuks selles neetud bermuuda kolmnurgas tiirutades ikkagi jõudsin ning sain uue põhjuse möirgamiseks. Nimelt oli tegu automaattanklaga, mis minu emotsioonidest särisevast energiast tõrkuma hakkas ega tahtnud mulle kütust väljastada. Õnneks saabus tankima üks lahke meeskodanik, keda appi palusin ning kes mingil sõnulseletamatul põhjusel ei kohkunud minu punaseks röögitud näost ja turris juustest ning aitaski! Masin muidugi hoiatas, et võtab minu arvelt mitmeks päevaks väga palju raha igaks juhuks panti, aga ega mul muud üle ei jäänud.
Paak täis, istusin autosse, surusin tüki kooki näost sisse ja tahtsin startida, kui helises telefon: tere, me soovime teile ahju installida! Ma mõtlesin, et olen vihastamisest rabanduse saanud ega mõista enam inglise keelt. Vabandust, mida? Te tellisite meilt sellele aadressile ahjupaigalduse ja me tahaks teile sobival ajal elektriku saata. Eemm.. ma olen turist, ma ei ela siin! Meil on ju TEIE kontaktnumber, palun öelge, millal tuleme? Vererõhk endiselt laes, sundisin end rahulikuks ja püüdsin väga selgelt ja aeglaselt selgitada, et see on prepaid number, ma ei ole midagi tellinud, teil on valeühendus. Head aega! Panin toru ära ja hakkasin sõitma. Peagi kostus telefonist sõnumipiiks ahjutoojatelt, kes mittemillestki aru ei saanud. Nagu minagi. Saatsin kirjalikult uuesti vastuse, et ma ei saa neid ahju osas aidata ja vajutasin gaasi põhja.
Nüüd oli mul juba kiire, et õigeks ajaks maoori etendusele jõuda. Otsetee oli õnneks väike ja tühi, kuniks enam ei olnud, sest põllult keeras mulle ette suur punane veokas, mille kastist igasugu jama pudenes. Sobival sirgel teelõigul andsin gaasi ja hakkasin tast mööduma, kui ta ootamatul pidurdas ja mu peaaegu teelt välja rammis - mida krdit?!? Selgus, et see oli üks neist vähestest üherealisesilla kohtadest, mis EI olnud tähistatud, nii et tal oli isegi natuke õigus. Kuigi kenam oleks olnud lihtsalt aeglustada ja mind mööda lasta, mitte ristipõiki ette sõita.
Ehmatus möödas, viha alles kimasin edasi. Algasid kurvid ja tõusud ja sappa kogunes paar eriti tüütut putukat. Enda meelest ma üleliia aeglaselt ei sõitnud, aga nemad jäid eriarvamusele. Ja möödasõidukohta ei tulnud ega tulnud. Maastik oli muidugi kihvt, kõrged liivakivikaljud ja sügavad orud nagu Lõuna-Eestis..korrutada kümnega. Õnneks saabusime kohe varsti peamaanteele nr 1 ja putukad lendasid minust mööda.
Umbes kolm kurvi hiljem jõudsin neile järele, sest algasid teetööd koos sõidusuuna sulgemisega. Vandusin, aga üritasin näha hetkes positiivset, et saan rahus liivakivikaljudest ja lammastest pilti teha. 20 minutit hiljem sai mu positiivsus otsa. Veel viis minutit hiljem hakkas saba aglaselt liikuma..ja peatati järgmiseks 25 minutiks kinni kaks autot enne mind. ---
Ma lihtsalt nutsin seal autos. Mille krdi pärast pean ma sellise jama otsa sattuma siin kogu aeg? Mis teil viga on? Teil on niigi mitmed olulised maanteed kinni ja siis te võtate ja kaevate selle ainukese ümbersõidutee KA üles! Mis te võtsite Tallinna liikluskorralduse "spetsialistid" endale siia juhtideks või? Kogu mu rõõm ilusast hommikust oli kadunud, alles ainult üks suur nördimus ja viha UMi vastu. Muidugi ma sain mõistusega aru, et see ei ole kuidagi isiklik rünnak minu pihta, aga ma olin ka kõigest inimene - söömata, hormonaalne ja väsinud naisinimene, kes tahtis vaid näha valaskala, käia mõnel toredal ekskursioonil ja nautida roadtrippi kaugel eksootilisel maal, mitte mingit igapäevast olelusvõitlust.
Kui autoderivi lõpuks liikuma lubati, otsustasin siiski proovida maoorikülla jõuda; alguseks polnud lootustki, aga ehk saan paluda kalli õhtusöögi doggybagina kaasa panna, kui ka etendust ei näe. Kahjuks polnud mu kannatusterada teel Hukatuse mäeni veel kaugeltki läbi: mitmete pindamistööde tõttu oli kiirus tõmmatud taas alla ja kell muudkui tiksus armutult edasi. Raadiost kõlas kohaliku Carglassi reklaam: tulge meile, te ei tea iial, millal täkkest saab mõra. Ja nagu tellitult käis hele laks ja esiklaasis oli auk - prsse, see on kohe seda nägu, et hakkab oma elu elama. Ei möödunut viit minutitki, kui täke oli pragunenud u 30cm pikkuseks välgujooneks! 20 aastase sõidukogemuse jooksul pole mul kordagi sellist asja juhtunud.. miks nüüd, miks mina??? Parem oleks, et see premium-kindlustus ikka kehtiks, nagu poisid esinduses lubasid. Ja mõelda vaid, et olin Toyota puhul muretsenud pisikese täpi pärast, mida kohe sõitu alustades ei märganud (piltidelt tundus, et siiski oli juba enne olemas). Kuna olin sõna otseses mõttes keset kõrbeteed, kahel pool laiumas Sõrmuste Isanda tühjad kanarbikunõmmed, siis plaasterdasin käepäraste vahenditega (loe: plaastritega) mõra üle, noh et oleksin midagigi omalt poolt teinud, ja kihutasin edasi.
Taurangani ol kõigest 60 km maad, aga tee oli kitsam ja kurvilisem ja ma nägin veel kehvemini kui eelmisel õhtul. Kui lõpuks sihtkohani jõudsin, pidin veel kallakul oleval ringteel kitsasse hoovi krutitama, sest ööbimispaik asus eramajas. Kui telefonis rääkisin meesterahvaga, siis vastu võttis mind Siberist pärit Tatjana. Konkreetselt sõbralik, näitas ta mulle toa kätte ja soovis headööd. Olin nii kutu, et unustasin isegi hambaid pesta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar