Tilluke hai ja suur merilõvi

Reede hommikul ärgates polnud endiselt elektrit, kuid aknast siras tuppa päike ja nägin näo unest puhtaks pesta. Halb üllatus oli see, et wc-poti kasutamine osutus võimatuks: tavakraanist vett jooksis, aga potti mitte. Tegin mõttes päevaplaani koos vetsupausidega valmis ja astusin õue. 

Punkt nr 1: uurida elektrikatkestuse kohta uudiseid. Respa vastus oli, et ehk tunni pärast saab tagasi. See oli eriti optimistlik ja sobis kokku minu päevakava järgmise punktiga: tutvuda lähedalasuva iseteeninduspesumajaga ning saada mustuse arvelt kohvrisse gramme juurde - teatavasti kaalub puhas pesu vähem, kui räpane. 

Laundromat oli suht rõlge koht, aga ajas asja ära. Üks pesumasinatäis 5 ja üks kuivati 1,5 raha - ilusti veeranddollaristes müntides, nagu telekast nähtud. Omanik-onkel saatis mu esialgu kõrvalpoodi pesuainet ostma, aga sealne tore noormees mõistis mu muret ja vajadust vaid üheks pesukorraks ning tegi kõne omanikule. Nii sain täitsa tasuta korgitäie pesuainet ja oma särgid tunnise tegutsemisega puhtaks ja kuivaks. On ikka toredaid inimesi ilmas, ah? 

Sõitsin tagasi hotelli pesu ära viima ja lootsin, et juba ka pissile, aga mida polnud, seda polnud. Elektrit siis. Lõin käega, surusin jalad tugevamini risti ja sõitsin (õnneks automaatkastiga, eks) päevakorrapunktini nr 3, milleks oli korallimaailm. Muide nüüd juba täiesti ilma mäpsi abita, peast! 

Korallimaailmas oli esimene külastuskoht muidugi privaatne vee-tsee akvaarium. Järgmisena oli kavas avalikum üritus, suurte merikilpkonnade toitmine. Juba hakkas mul neist kahju, sest nad elasid väga kitsastes tingimustes. Lahkusin poole pealt ülejäänud parki uudistama. 

Kalda lähedale merre oli ehitatud veealune vaatlusmajake, mille vaatlusala asus umbes viie meetri sügavusel. Selle akendest sai uudistada erinevaid kalu ja veetaimestikku ning tugipostidel olid kenasti plakatid piltide-nimedega, keda akna tagant otsida. Edasi liikusin värvikate papagoide juurde ja siis tuli külastuse põhinael: kohtumine merilõviga. Ausalt öeldes olen olnud selliste atraktsioonide suhtes väga skeptiline, sest kui tore neil loomadel ikka olla saab lärmakate laste eest tsirkust teha; siin aga sain täiesti vastupidiselt positiivse kogemuse osaliseks, kui treenertalitajad kenasti lahti rääkisid loomade päritolu ja hoiutingimused. Oli tunda, kui väga nad neist õnnetutest oludest päästetud loomadest hoolivad. Lõvipoiss ise oli ka armsakene, muidugi tohutu suur ja võimas, andis talitajale plaksu, seisis esilestadel, viskas pikali ja püsti ning noogutas käsu peale. Tundus küll, et vahetuskaubana kalade eest natuke taielda, oli talle täiesti okei.

Pargis nägin veel lähemalt iguaane, kes olid endiselt pisut pelutavad ja viimaseks delfiine. Nemad showd ei teinud, ujusid ja eputasid niisama külastajate ees. Ahjaa, mõned väiksemad haid ja suuremad raid olid ka madalates bassudes. Endiselt hale oli vaadata neid seal mõne parkimiskoha suuruses kausis.

Kuna kere oli juba päris hele, siis läksin pargi toidubaari. Kell oli 14.30 ja mul õnnestus saada päeva viimane burger, siis läks köök kinni ja minu järel tulnud lastega pered pidid leppima krõpsudega. Kummaline.. ikka imestan...

Pressisin oma täissöödud punu trikoo sisse ja alustasin sõitu päevakavapunktini nr 4: päikeseloojangu kajakisõit mangroovis. Et jõudsin kohtumispaika tunnike varem, tegin aega parajaks imetillukesel parkimisplatsil kohta otsides ja manööverdades ning pärast seda ootetelgis pingil pikutades. Kokku tuli matkalisi 5: peale minu veel kaks hiina juurtega noorukest tüdrukut ja üks vanem muhe paar Austinist. Matkajuht Kevin küsis kohe, kes on algaja ja sain ainsana käe püsti ajada: kanuuga olen sõitnud, kajakiga mitte. Võtsin julgelt ühemehekajaki ja ma ütleks, et mul sujus täitsa hästi. Teised ütlesid seda muide samuti. 

Kui hommik oli olnud üsna tuuline, siis meie 1,5-tunnise matka ajaks oli ta kenasti taandnud. Ühe lahesopi ületamine oli väheke lainelisem, nii et Kevin teised sleppi võttis, aga mina olin nii tubli, et puksiiri ei vajanudki. Käisime ühel mangroovilaiul ringi ka, nägime surnud koralle ja vägagi elusaid erakvähke. Kevin näitad meile maailma tapvamat puud - surmav õunapuu ehk manchineel - mille alla isegi vihmaga ei tohi seisma minna, saad endale lehtedest hapet kaela! Rannas aga oli meil õnne näha tillukest haikala, nii umbes kassi mõõtu, aga täitsa hai, mis hai.

Soe õhtupoolik mõnusa jahutava briisiga veel liueldes möödus kiiresti. See oli ideaalne lõpuüritus minu suurele poolümbermaailmareisile, lihtsalt mõnuledes ja imelist loodust ning ilma nautides. Tänutunne oli ja on üüratult suur kõigi nende kallite inimeste ees, tänu kellele olen saanud ringi rännata ja seda kauget maailma kanti avastada nii pikalt 🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰🤗🥰

Õhtusöögiks plaanisin korrata eilset edukat nuudlituunarooga ja võtsin vajaliku kraami + magustoiduks pekaanikoorepralineejäätise Pueblost kaasa. Lennujaamateele pöörates tundus mulle, et auto tuledest pole nagu erilist tolku. Näppisin neid nii ja naapidi, aga ei miskit. Juba jõudsingi endiselt kottpimeda hotellini.. enam ei olnud naljakas ka - telefon peaaegu tühi, süüa ja pesta ja muud tahaks ju kaa ja pakkida.. Vastuvõtulauas avaldasin oma nördimust ja sain lohutuseks kuulda, et abi on teel: respasse saab telefoni laadima jätta, pimendatud ööde eest raha ei võeta ja vähemalt vetsud töötavad nüüd, ka pesta saab.

Jätsin siis telefoni neile ja kobasin käsikaudu teisele korrusele oma tuppa. Koridoripeale oli siiski paar lampi oli toodud, selline romantiline küünlavalgusõhtu tunne tuli, nagu ikka laagri lõpus.. 

Minu rõdule paistis üle lahe mäetipust üks tugevam prožektor. See oli piisav, et kuuvalgusefekti luua ja samas mitte pimestada. Jätsin nuudlid lootusrikkalt hommikusöögiks ning alustasin õhtueinet keeksi, pähklite ning jäätisega. Natuke oli veel sõber Jacki ka pudelis alles, andsin talle Cocat peale ja nii kujunes tegelikult üks väga tore ja rahulik õhtu rõdul pimeduses tähtede ja helendavate pilvede all. Kõik läheb nii, nagu peab :)