Eestlane, venelane ja kääbik on Uus-Meremaal..

Enne hommikusööki võõrustajate Davidi ja Tatjanaga, oli mul üks väga tähtis ülesanne täita: kuna ma Eesti valimistel tehniliste võimaluste puudumisel oma meelsust avaldada ei saanud, anti mulle asendusvõimalus kirjutada end UM 7. märtsi rahvaloendusel osalemisega ajalukku. Voodinurgal ootas mind suur ümbrik küsimustikuga,  kes ma olen, kust ma tulen, mille siis ausalt ära täitsin ja Tatjana kätte andsin. Kuna hommik oli varajane ning külastajatest olingi vaid mina söömas, oli mul veidi ebamugav olla - seda enam, et vastas istus suure tülika naabri esindaja, aga püüdsin sellest igati üle olla ja teemat vältida. Ega see lõpuni ei õnnestunud, kuna nad oli nii huvitatud kõigest, mis Eestis toimub, sest UM-le baltimaadest uudiseid ei jõua eriti. Rääkisin siis pisut inflatsioonist ja valimistest. Mõlemad olid väga lahked ja sõbralikud ning seda meelt, et lõpuks on ikkagi küsimus inimestes, mitte rahvuses - näed saime koos rahulikult ühe laua taga süüa küll. Nojah.. las ta jääb.

Teine hommikusöögikohting Taurangas oli mul kohaliku eestlasega: üks mu kolleegi sõbranna, kellele kodust terviseid ja kingitusi tõin. Noor naine, kahe väikese armsa tüdrukutirtsuga, oli samuti natuke seiklejat tüüpi - ta kohtus oma kaasaga Austraalias töötades ja koos kolisid nad hiljem UM-le pereelu elama. Veetsime tunnikese juttu ajades ja siis oligi mul aeg taas teele asuda, kotis kingituseks saadud kollased ja maasikkiivid. Etteruttavalt ütlen, et need kulusid järgmises hotellis kehva hommikusöögi tõttu marjaks ära ja olid väga maitsvad. Ja muide: kohvikus aega parajaks tehes lappasin värsket ajalehte, kus Eesti valimistulemused kenasti sees

Ees ootas viimane UM ekskursioon, Hobbiton ehk Kääbiku filmide võtteplats. 50 km oli lühike aga piisavalt käänuline teejupp, et raputada esiklaasi pragu veel paarkümmend cm pikemaks. Õnneks märkasin seda alles pärast ekskursiooni, muidu oleksin terve selle aja põdenud, kas ja kuidas ma Aucklandi jõuan.

Juba enne Kääbikla külastajate parklat oli selge tunne, et olen õigel teel. Filmidest tuttavad rohelised künkad, valged lambukesed ning üksikud suured puud häälestasid kenasti ekskursioonilainele. Külastuskeskus ja tuurid olid organiseeritud kui kellavärk. Iga 20 minuti tagant väljus tuuribuss, mis viis ekskursandid koos giidiga Kääbikukülla, kus siis mitu gruppi üksteisest kindlat vahemaad hoides ettenähtud punktid läbi käisid, lugusid kuulasid ja pilte klõpsutasid.

Mulle meeldisid Sõrmuste Isanda filmid ja Kääbiku esimese osa vaatasin ka ära, aga hull fänn ma siiski pole. Kääbikla külastus oli ometigi eriline ja huvitav, kuigi ükski peaosalistest seal tegelikult filmimas ei käinudki - need võtted tehti kõik Wellingtoni lähedal stuudios ja taustad siis siin. Põhiline, mida rõhutati, oli režissöör Peter Jacksoni detailitäpsus ja kui palju vaeva nähti mõne sekundilise filmihetke tarvis. Nüüdki hoitakse kogu küla võimalikult realistlikuna, põõsast võiks haarata vaarikaid ja peenrast peeti, korstendest tuleb lõhnavat suitsu, ainult armsate ümmarguste (eri mõõdus) uste taga ei ole päriselt mitte kui midagi. Ehitatud on Kääbikute majad aga vastavalt ehitusseadustele ja peaksid vastu pidama 50 aastat.

Enne lahkumist võtsin väikse ingverijoogi ja spinatijuustuskooni Rohelise draakoni nunnus kõrtsus, kus isegi vetsu kätekuivatile oli puidust ümbris nikerdatud. Seejärel bussi, külastuskeskuse poest läbi ja siis juba murelikult võtsin veelgi mõrasema esiklaasiga suuna Aucklandile.

170 kilomeetrit hiljem venisin ummikus Aucklandi lõunapoolsel sissesõidul, kiirteel nr 1 mööda põlenud gaasiveokist, mis samal öösel oli meeletu tulekerana plahvatanud ja mis jätkas veel 12 tundi hiljemgi liikluskaose põhjustamist. Otsisin üles hotelli, viskasin oma kompsud üle ukse ja läksin saba sorus bensujaamast läbipõigates rendikontorisse. Mis oli juba kell 15 suletud. Viskasin võtmed imelikku auku konditsioneerimasina all ning helistasin infoliinile. Sealt juhendati mind saatma neile pildid esiklaasist ja omalt poolt lubasin järgmisel päeval ikkagi kontorist ka läbi käia. 

Alustasin Aucklandiga tutvumist. Olin täiesti CBDs ehk Central Business Districtis ehk kesklinna ärihoonete piirkonnas. Pilvelõhkujad, suurte firmade esinduskontorid, keskne ostutänav. Samas hulganisti tühje äripindu, kerjuseid ja kodutuid. Lugesin kohaliku lehe arvamusartiklit linlase sulest, kes juba pikemat aega plaanib kallist kodulinnast ära kolida, sest miinused on hakanud plusse üles kaaluma. Probleemid on samad, mis Tallinnas - elupindade kallidus, halvenev elukeskkond, kehv ühistranspordivõrk, kesklinna väljasuretamine.

Jalutasin alla sadamasse, kus praamisabades oli meeletult inimesi. Muidugi oleks tore ümberkaudseid ilusaid randu avastada, aga mul ei olnud UM-l selleks enam jaksu. Otsisin endale hoopis einela, selleks sai 125-aastase ajalooga pubi nimega Shakespeare. Istusin teise korruse rõdule ja tellisin korraliku suure burgeri maguskartuli friikatega ning väikse õlle. Kõik oli maitsev. Eriti nämma oli vaade naaberlaua kahele meesterahvale, mis tõi mulle hetkeks meelde, et on naistepäev. Seda nimelt siis, kui nunnum kutt ütles teisele, et nüüd peab küll minema, muidu missus pahandab.. 

Kõht täis, otsisin üles kohaliku teletorni ja sõitsin eskalaatoriga alla keldrisse pikka-pikka piletisappa. Edasi-tagasi käis teenindaja, kes noppis välja veebist pileti ostnuid. Kuna ma seista ei viitsinud, siis nikerdasin ka endale telefonis pileti. Kuulsin, kuidas minu ees seisev vingus teismeline oma emale puhtas eesti keeles ütles, et peaks kah proovima nii, aga ema jäi kahjuks ostuga hätta. Üllataval kombel lõi minus välja ehteestlaslik paremolemisevajadus ning jätsin nad sappa seisma. Palun väga vabandust 🙈 - ma tõesti ei viitsinud jääda nendega jändama, tahtsin juba hotelli tagasi. Käisin siis käppelt ülal vaadet nautimas ära, mis on väike vale, sest rahvast oli seal nii kohutavalt palju, et meeldiv kogemus see just polnud. Vaade ise oli muidugi hea ja nägin ära nende kuulsa silla ja sadamad ja kuhu suunas tasub sammud seada. 

Rohkemaks jõudu ei jagunudki. Kuna Auckland on rajatud mitme vulkaanilist päritolu mäe otsa, siis oli jala käimine tavapärasest väsitavam. Ühel tänavanurgal nägin istumas kompsudega noort naist, kes pidas vajalikuks end välja vabandada - ta on tasaselt maalt, Texasest pärit - ta lihtsalt ei jaksa! Ütlesin lohutuseks, et mõistan teda kaastasamaalasena hästi ja ergutasin pärast puhkepausi vapralt jätkama. Õnneks oli mu hotell juba väga lähedal ja sain lõpuks siruli visata, kuigi mitte kauaks - meenus, et mul on üks suurem mustapesukott, millest tuleks enne Ameerikat jagu saada. Selgus, et hotellis oli pesutuba täiesti olemas ning kümne raha eest saab pesuaine, pesta ja kuivatada ka. Jooksin siis keldri ja toa vahet, vaatasin telekast mingit totakat sarja ja tõdesin rõõmsalt, et järgmisel päeval ei peagi kuhugi sõitma!