Pärlid sea ees

NOLA rahvas armastab pidutseda, karnevale pidada ja rongkäigus marssida ning juhtumisi oli üks selline paraad kavas ka sel laupäeval - varajane St.Patricku päeva tähistamine Garden Districtis. Kuna olin omadega nii läbi, et sain toast välja alles pärastlõunal, arvasin olevat selle sõna otseses mõttes mahamaganud. Läks aga hoopiski nii, et mu autojuht viskas mu enne plaanitud sihtkohta välja, sest et ees oli tee kinni - suured temaatilised karnevaliplatvormid liikusid käratsedes läbi rahvamassi ning lõbusas meeleolus kostümeeritud inimesed loopisid platvormidelt pealtvaatajatele-kaasaelajatele igasugu kingitusi alates pärlitest ja mänguasjadest lõpetades traditsiooniliste kapsapeade ja kardula-porknaga. Kust ja miks see komme pärineb, ega nad isegi täpselt tea. Vbl 60ndatest, et vaesed iirlased saaks kodus hautist teha.

 Igatahes oli meeleolu ülev, pered olid tulnud toolide ja külmakottidega kohale, võtnud kärudki kaasa, et kogu see tasuta mant pärast koju vedada - tõeline rahvapüha. Kõndisin mõnda aega paraadiga kaasa ja nautisin rasked plastpärlid kaelas kogu seda melu ja rõõmu. Seejärel läksin kondasin mööda kõrvaltänavaid ning uudistasin, kuidas tavalised inimesed elavad. 

Väikeste majade fassaadid tihedasti üksteise kõrval: shotgun houses, nagu neid kutsuti, sest majades puudus koridor ja esiukselt oli võimalik otse läbi kõikide maja tubade tulistada. Igaüks oma nägu, kaunite nikerduste, omapäraste detailide ja värvipaletiga. Väärikad vanad alleed, õitsvad põõsad, vabakäigukassid. Ainult et aiad olid räämas, teed lagunenud, kõnniteed hullemad kui kuumaastik, betoonplaadid vaheldusid muruplatsidega. Lehtede koristust siin ei harrastata, mis andis veel omakorda räpakale muljele vunki juurde. 

Muidugi oli ka suuri uhkeid, mitmekordseid villasid, mis kenasti korda tehtud ja maksid terve varanduse. Hop-on, hop-off bussi giid rääkis pühapäevasel ringsõidul päris palju huvitavat ajaloost, eri piirkondadest ja kultuurist, nii et kui sinnakanti satute, siis tasub seda bussituuri võimalust kasutada. Küllap see kehtib iga linna kohta, mul vaid kaks kogemust.

Reede pärastlõunal restosse jalutades läbisin ka seda getomat osa oma majutuskoha ümbruses. Veits pelutav oli, kahtlast kontingenti ikka liikus, tänavad, majad ja võrkaiastatud kitsad käigud majadevahel olid just sellised nagu telekast ja filmidest nähtud. Laupäeva õhtul oli ristmikul korralik pidu, muusika möirgas autodest ja mustad tantsisid keset tänavat. Pühapäeval kaheteistkümne paiku päeval toas hommikust süües kuulsin kolme iseloomulikku järjestikust pauku, piilusin vargsi kardina vahelt, et kas keegi jookseb, sureb või on politsei tulemas, aga ei ühtegi neist kolmest. Arvasin siis, et hirmul on lihtsalt suured silmad, aga kui mind pärast koju uberdati, mainis juht, et jaa - talle tuttav kant, teenindas siin ühte diilerit kunagi - et tõenäoliselt olid küll lasud. 

New Orleans on värvikirev, mitmekülgne ja peale turistikeskse prantsuse kvartali on siin veel paljupalju muud, minagi nuusutasin vaid pisikest osa sellest linnast. Näiteks on siin tohutu suur ja äge sõjamuuseum, mida peetakse Ameerikas 3 ja maailmas 8 parima muuseumi hulka kuuluvaks. Ma ise sinna ei jõudnud aja ja sobiliku tuju puudumisel.

Rataslaevaga saab sõita ja vanade trammidega. Siin on suur park ja botaanikaaed; akvaarium, mis hetkel oli suletud. Noh ja surma- ning teispoolsusehuvilistele on see ju lausa paradiis... või siis põrgu, kuidas võtta :D

Ma väga loodan, et New Orleansi rahva elu muutub paremaks ja turvalisemaks; et nad suudavad oma linna natukenegi korrastada, et turist ei peaks vaid kesklinnaga piirduma ja julgeks mujalgi rahulikult ringi uudistada. Ja et Uber maksaks oma juhtidele õiglaselt ega sunniks neid kahjumiga sõitma.. ja et linlased ei laseks juhte lihtsalt heast peast maha, nagu mulle räägiti :(

Kokkuvõtteks: NOLAs oli ilusaid hetki ja põnevaid kogemusi, sõbralikke kohtumisi ning maitsvaid toiduelamusi. Natuke teistsugune kui arvasin, aga igati rikastav külastus.