American Airlinesi lennuk 787 oli märksa ebamugavam ning toidudki kehvemad kui Qantasel. Püüdsin keskenduda filmide vaatamisele (kaks head: draama "Alice, darling" ja komöödilisem "Joyride") ning blogimisele. Aega jäi ikkagi kõvasti üle, mis tuli kuidagi pimedas maha tiksuda - magamiseks oleks seda palju nimetada.
Dallasesse jõudes oli mul jätkulennuni sutsuke aega, mis kulutati tollis kenasti minu eest ära. Kuna see oli minu esimene USAsse (taas)sisenemispunkt, siis vaadati minusugust rändurit veits kahtlustavalt - ei mäletanud ma hoobilt, kus ma ööbin, palju mul raha kaasas on, millal ma Ameerikasse üldse tulin ja mis ma siis tegin - pidin kõike spikerdama. Minu pass pandi läbipaistvasse karpi ja saadeti koos pagasiga kuskile keldrisse põhjalikumasse kontrolli. Keldris polnud minule sobivas järjekorras ühtegi teenindajat, ootasin hea jupi aega ja läksin siis ise otsima kedagigi. Mind saadeti tagasi alguspunkti, et küll me saadame teile teenindaja. Aega läks, aga saatsidki. Tema aga võttis vahele kaks tillukest hiinlast tohutu pagasi ja kastide mäega, mida nood vaevu enda ees kärudel lükata suutsid. Oeh, siia ma jään..mõtlesin. Õnneks tajus turvateenindja mu ohet ja lubas kähku teha. Tegi ka! Minu kohvri viskas ta üldse kõigest röntgenisse, mis lendas sealt kenasti puhaste paberitega läbi ja võisin minna jälle.. ülakorrusele turvakontrolli :D
Seal oli tööl nuuskurkuts. Kord oli karm: öeldi, paariks loe! Seiske kõrvu! Ja nüüd kutsu nina eest ühte sammu paaris marss! Reisijad marssisid, kuts jooksis ringe ja nuhutas kõik üle. See oli nii veider tants ja mul oli koerast üsna kahju - kas tal pea ei hakka ringi käima? Süda pahaks ei lähe kõikide nende lõhnade peale? A mis parata, amet selline. Kontrollist sain igatahes kähku läbi ja hakkasin otsima oma väravat. See oli hoopis teises hoones, kuhu sai Skylink monorailiga, mis on sihuke väike isesõitev rongivagun. Kena ekskursioon oli, nägi palju lennukeid.
Väravasse jõudes tekkis mul ksenofoobia ja klaustrofoobia ühteaegu - järsku sai inimesi ja kogu reisimist liiga palju. See siin on vaid üks lennujaam tuhandetest üle maailma, ühel ajahetkel, tuhandete reisijatega..võttis pea pöördesse küll. Maisaa sinna miskit parata, aegajalt voogavad sellised tõdemushetked üle minu ja löövad jalad alt.
Lennukis sattusin akna alla ja kuna sõit kestis vaid tunnikese, ei hakanud kohti vahetama. Oleksin pidanud. Uni kippus kangesti peale ja teatavasti ägenevad rahutud jalad just uneeelses faasis. Jeeeii!! Mul oli naabrist, noorest kutist, kes kurikuulsale kevadvaheajale sõitis, nii kahju, sest mu jalad tantsisid liialdamata terve selle aja! Püüdsin vabandada end, et ma ei saa kuidagi neid seisma. Ta oli väga leplik ja ütles, et arvas hoopis mind lendamist kartvat.
New Orleansi ehk NOLAsse (New Orleans Louisiana) jõudes tellisin tuttava Uberi ja sõitsin ööbimiskohta. Check-in algas küll alles mõne tunni pärast, aga lootsin, et saan vähemalt raske kohvri seniks sinna jätta kui ka tuba veel valmis pole. Minu elu esimene Tesla-sõit naisjuhiga oli veider, sest tädi lobises telefoniga pidevalt. Mõned viisakuslaused ta ikka vahetas minuga ka ja soovitas tungivalt üksinda ringikondamist vältida, pidi ohtlik olema, kohati isegi päeval.
Sonder place ei olnud kesklinnast kuigi kaugel, kontorihoonetest mõnisada meetrit ehk, aga seda vahemaad oli piisavalt, et keskkond paraja getona tunduks. Ilus, mitmekordne vana punastest tellistest maja oli ümbritsetud pea kahemeetrise tugeva metallaiaga, millel koodilukk. Koodi minul polnud, majas liikumist ka ei täheldanud. Otsisin siis välja broneeringulehe ja kontakttelefoni. Siinkohal hingan ma sügavalt sisse ja välja ning teen teile lühikokkuvõtte, minu emotsioonid mõelge ise juurde - olen neid eelnevates postitustes juba piisavalt kirjeldanud:
Minu kõned infokeskusega kusagil Ameerikas ja reisikorraldajaga Eestis kestsid kokku üle poole tunni. Sellel erilisel hotelliketil ei olnud minu broneerigust märkigi, ükskõik, mis infoga nad otsisid. Õiget broneeringunumbrit minu broneeringulehel miskipärast ei olnud, oli mingi muu, vale number. Majas ei olnudki ühtegi töötajat, kõik käis online'is.
Selgus: selleks, et sisse saada, pidid sa tegema endale netis kasutajakonto. Tegema-lisama pildid endast, oma dokumendist, andma krediitkaardiinfo, nõustuma fäänsi näotuvastusprogrammiga (URRR). Laadima alla äpi, et saada sissepääsukoodid. Andma täiskuuöösel viie tee ristis kolm tilka verd ja õiguse oma esmasündinule. Seda kõike eeldusel, et sul OLI broneerimisnumber JA et see neetud sisselogimislink, mis lõpuks mulle meilile saadeti, OLEKS töötanud ja kontoloomislehe lõpuni laadinud!
----
Vahepeal oli hakanud vihma sadama ning tänasin õnne, et üks teine hotellikülaline oli mind vähemalt väravast sisse trepi alla lasknud. Läbi ussi emmi sain firma kodulehe, mitte lingi kaudu konto loodud, kõik vajaliku üleslaetud, reisibüroolt õige bronninumbri; Sonder leidis lõpuks mu bronni üles, mina laadisin äpi alla, sain sealt koodid ja majja-tuppa sisse. Nii palju jama, lihtsalt ühe ööbimise pärast! Nuti-pluti mugavused võivad ju olla, aga ei saa ära kaotada füüsilisi inimesi ja vahendeid. Mis siis, kui on elektrikatkestus või arvutisüsteem läheb lolliks? Kui ma oleks olnud pahaaimamatu vanakooli inimene, vanakooli telefoniga? Mulle tundub, et ma hakkan ajale jalgu jääma - kui sind pole 24/7 netis, siis sind pole olemaski. Muidugi, minu enda viga, et ma ilusate piltide ja hinna järgi ööbimiskohavaliku tegin ja lihtsalt eeldasin, et majutusasutusel on ikkagi mingi päriskontakt vähemalt päevasel ajahetkel olemas.
Olgu siis minu lugu teile õpetuseks: tahate klassikalist hotelliteenust, päris adminniga - makske kohe rohkem. Ma maksan nüüd ka, lihtsalt telefoniarve eest..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar