10. märts 2023

Suzuki Swift vs. sprinter-opossum

Ma olen ikka korralikult segase reisuplaani endale kokku kirjutanud - mõni ime siis, et pisike apsakas sisse lipsas. Wellingtonist Napieri sõiduks oli mul auto broneeritud, aga kogemata praamiterminalist, mitte lennujaamast. Telefonikõnest esindusse sain nõu teha ikkagi proovi lennujaamas, mida ma kohe saabudes tegingi. Kaks toredat ja asjalikku noormeest ütlesid, et minu broneeringuklassis sõidukit, nagu valitud Kia Stoic, neil ei ole, küll aga on klass madalam, samuti tubli Suzuki Swift. Tipptunnil läbi linna kihutada kohe suletavasse teise esindusse polnud üldse ahvatlev...kuna läbisõit autol oli vaid 9000 km ning poisid lisasid mulle boonuseks veel turboga sportversiooni, olin ma müüdud. Vinnasin kohvri väikesest avausest hoolimata üllatavalt mahukasse pagasiruumi ning asusin avastama Kärme Sutsaka navit ja juhtimissüsteemi. 

Kohe alustuseks selgus, et automaatkäigukast on kohmakas: Toyotal läks mul ainult üks kord kogemata manuaalkäiguvahetus sisse ja muude asenditega ei olnud probleeme, Suzukil aga pidin kogu aeg jälgima kangi-ekraani-näidikut ning ikkagi sai käik vale; Corollal oli mugavam navi, paremad tuled ja olles nüüd harjunud elektrilise seisupiduriga, kippusin mõnedki korrad kässar peal kohalt võtma. Vaene Suzuki sai mult ikka korralikult vatti, aga selleni ma veel jõuan. Tema plussiks pean ütlema, et Swift on oma nime vääriliselt suht kiire mineku ja sõiduga. Mägiteedel ei tundnud ma kordagi higilõhna, nagu Corolla puhul. Võimalik, et kõrgused ei olnud päris võrreldavad, aga tõusud olid ühtviisi järsud mõlemal saarel.
Tee Napieri oli u 330km ja veidi üle nelja tunni pikk. Alustasin sõitu kell 18 ja mul vedas marsruudiga sedavõrd, et linnast väljudes ummikusse ma ei sattunud. Küll aga oli pingutav uue auto ja naviga tundmatutel teedel toimetada. Sain vast enam-vähem hakkama, sest valepööretega eksiteele ma ei sattunud ning olin peagi kiirteel kruisimas. 

Õige varsti sain aru, et minu rõõm hea teekvaliteedi üle jäigi Lõunasaarele. Siin põhjas oli seis hoopis teine: augud, krobelised pikivaod, lipid-lapid, pindamised, vajumised..  Suuri veoautosid, kahe haagisega palgiveokeid, eriti suuri teetöömasinaid transportivaid treilereid oli oi-oi kui palju. Sellele lisaks oli möödasõidukohti vähem, liikluskoormus suurem ja aega kulus aeglasemate taga rohkem.

Teel läbisin mitmeid vahvaid väikelinnu, mida pildile püüda polnud aega. Otsisin teile netist pärast mõned üles: 
Asulas nimega Shannon oli väga nunnu postkontor:
Paar asulat olid ilmselgelt skandinaavia juurtega (Dannevirke ja Norsewood). Silma hakkasid mõningad ainult eestlasele naljakad kohanimed nagu Meremere või Tapatoru. Läbiva joonena kulges suur maantee piki peatänavat, mille kahel küljel poed-asutused ja nende ees tasuta parkimiskohad. Etteruttvavalt mainin, et selgakihutavate laiade veoste nina ees paralleelparkimisharjutus olid omaette väljakutseks, mida ikkagi paar korda julgesin katsetada.

Päikeseloojang oli võrratu: esmalt sinakasroosad mäetipud ja seejärel Malibu-rummi sildi oranžilt leekiv taevas, mille vastu kerkis pontsakas täiskuu mulle teed näitama. Pildipeatuseks ei saanud kuidagi õiget hetke ja aega tabada, sest ikka istus keegi tihedalt tagumikus, ühe kehvakese siiski napsasin. Tegin siis hoopis rohkesti kvaliteetseid mälupilte. 
Tee hakkas tõusma, ilm hämardus. Maastik muutus künklikumaks, kuplitele ilmusid tuulikud. Seegi oli efektne vaatepilt, aga telefon poleks midagi sellest suutnud edasi anda. Pealegi oli mul tükk tegu juhtimisega, sest liiklus oli endselt tihe ja kurviline tee pimestavate raskeveokitega nõudis palju tähelepanu. Üles jõudes oli ju vaja ka alla saada - see mäeahelikevaheline tee, nimega Sadul, kulges Manawatu kurus. Teisele poole jõudes tegin Woodville bensukas suure heameelega sirutus- ja kohvipeatuse ning jälgisin parklas igavlevaid kohalikke noori.

Te Apiti tuulepark, pildid netist:
Sihtpunktini oli veel 150 km sõita: vahetasin läätsed prillide vastu, hingasin sügavalt sisse ja istusin rooli. Nagu mainisin, siis tuled olid kehvakesed ning täiskuu ja teiste autode valguseta oleks ikka jube olnud. Maastik oli vähemalt suht tasane ja sain ühtlase kiirusega sõita. Siis aga juhtus see, mida ma olin terve UM sõidu jooksul peljanud: üks totu possakas arvas, et tal on hädasti tarvis teisele poole teed minna ning vudis oma väikeste jalgadega nii kiiresti kui suutis otse auto nina eest läbi. Õnneks oli sprinter-opossum seekord kärmest sutsakast kiirem ning me kõik kolm pääsesime vaid ehmatusega.

Napieri jõudsin poole üheteistkümne paiku. Ka siin ei olnud respas enam kedagi ja juba tuttaval moel helistasin kõnekeskusesse, kust mind sisse piiksutati. Letil ootas kaks ümbrikku, üks neist adresseeritud mulle, kuid mille sisu kuulus teise ümbriku omanikule. Rikkusin siis veidi reegleid ja vahetasin sisud õigeks. Parkimise kohta ei olnud seal muidugi vastupidiselt väidetule sõnagi, nii et sain veelkord helistada. Seepeale aeti üles öömanager, kes mind kenasti maaalusesse garaaži juhatas ja rääkis kui hullusti ümbruskonna elanikele ja eludele tsüklon mõjus. Ühtlasi kustutas ta igasuguse lootuse, et võiksin lühemat teed pidi edasi liikuda - teed lubati korda saada alles 6-8 kuu (sic!) jooksul :O



Kommentaare ei ole: