Vahepostitus Queenstowni lennujaamast

Tänahommikune imekaunis ilm tegi mul meele mõruks - kus kurja sa eile olid, ah? Järjekordne UMmi nummi ninanips... Ja neid tuli veel. Lootsin viimase hetkeni, et ükski kolmest Napieri ümbruse põhjapoolsetest teedest saadakse korda, aga võta näpust. Tee nr 2 Wellingtonist Napieri on küll avatud, aga sealt edasi on tupik. Helistasin hotelli ette, et uurida tühistuse võimaluste kohta, aga kuna linn ise avatud, siis mitteilmumine on oma raha eest.  Hakkasin arvutama. Wellyst Napakani on 4 tundi õhtust sõitu; lähim ümbersõit 2 tundi tagasi alla ja siis 3 tundi üles järgmise sihtkohani. Tüütult mõttetu, sest Napieri kuulus Art Deco arhitektuur jääb pimeduse ja ajakaotuse tõttu nägemata. Bronni kaotus + uue hotelli bronn: mitusada eurot. Head lahendust ei paistnud. Jätsin hotelli alles ja hoidsin pöidlaid, et autorendis läheb kiiresti.

Kella neljase lennuni oli veel viis tundi aega, mille otsustasin emotsionaalse söömisega täita. Lasin endale takso kutsuda, sest 35kg tavaariga mööda mäenõlvu ringitatsamine ei tundnud kuigi ahvatlev. 10 minutit, ok. Üritasin niikaua päikese eest maja varjus seista ja tegin paar vihaleajavat ilusat pilti mägedest ja Wakatipu järvest. 20 minutit hiljem polnud taksot kuskil, vandusin natuke ja suundusin linna poole. Esmalt oli vaja üle tiheda liiklusega tee saada, sest hotellipoolne kõnnitee oli sobivasti üleskaevatud.

Keskusesse oli vaid veidi üle kilomeetri maad, aga ka allamäge minnes polnud see raske kohvri ja gravitatsiooni koosmõjul kuigi mõnus. Tundsin jõuetu viha nuttu kurgus, mis oli mõistusega võttes loomulikult jabur, aga arusaadav sellegipoolest. PMS ja kehvapoolne kohalik šokolaad ei aidanud ka mitte kuidagi olukorda paremaks teha. Järveäärne oli paksult rahvast täis, torisedes manööverdasin neist kuidagi mööda, valisin kõige fäänsima kaipealse resto nimega Pier ja tellisin mereannipüreesupi koos trühvlifriikatega. Ja klaasi veini. Nii peenes kohas ei tihanud kell 12 päeval viskit küsida :D

Maitsev kõhutäis tegigi tuju paremaks. Võin ausalt öelda, et see oli kogu Queenstowni juures kõige toredam osa, kui sõit siia välja arvata. Reisi plaanides oli soov mõlema saare tipud vallutada, ajapuudusel jäi aga Queenstown kõige kaugemaks punktiks kodust, kus ma viibinud olen - 17 125 km üle Euraasia. Tõsi, mina ju lendasin pikemat teed üle Ameerika, 9153 km L.Ani ja sealt on Queenstowni veel 11 439 km ehk kokku 20  592 km. Ja kui ma veel reisi lõpuks kõik kilomeetrid ja lennumiilid ja kõnnitud sammud kokku arvutan, jätkub seda tükiks ajaks.