Inscape room

Teel Uus-Meremaale (edaspidi UM) vedas mul reanaabriga, kel oli täiesti savi, millisel istmel ta magab. Nii sain aknakoha ja natukenegi lisaruumi. Filmi ma selle kolmetunnise lennu ajal vaadata ei viitsinud, küll aga olin uudishimulik kahe ajaloolise sarja osas: 1883 ja selle järg 1923. Mõlemad olid hästi tehtud, aga mürisev lennuk ja tilluke ekraan ei olnud sobiv koht loosse sisseelamiseks. Teinekord proovin uuesti.

UM saabumiskaart oli väheke vingem tegelane, kõiki linnukesi ma ei osanudki ise panna ja pidasin passikontrollis piirivalvuriga nõu. Mulle sattus väga sõbralik tädi ja probleeme õnneks ei tulnud. Küll aga oli tüütu kogu see kolme sabaga protsess: esmalt seisad passikontrolli järtsus, siis ootad oma pagasit ja teed sellega sabatantsu järgmise tädini, kes vaatab üle ja küsib su kaardil märgitud linnukeste kohta ning lõpuks ootad oma järge röntgenile, et su kohver läbivalgustataks. Kui see kadalipp lõpuks edukalt läbitud sai, oli aeg juba väga hiline. Wifi oli jälle kuhugi kadunud, niisiis astusin uksest välja esimesse taksosse. Taipasin veel küsids, kas kaardiga saab ikka maksta? Jaa-jaa. Lähme siis! 

Hotelli jõudsime suht ruttu, toppisin kaardi makseterminali ja ..ikaldus. Sisselugeminegi oli probleemiks ja kui lõpuks siiski luges, ei aidanud ükski klahvikombinatsioon  - makse läbi ei läinud. Öh, seda ma kartsin ja olin varunud veel paar plastikutükki, mida asusin usinasti terminali sisestama. Nothing. Mõistus otsas, kohalikku raha veel pold, ütsin taksojuhile, et käin küsin respast raha talle. Mõeldud-tehtud.. aga siiski mitte. Minu õnneks ja õnnetuseks oli see hotell Wellingtoni uusimaid ja moodsamaid ja kuna kell oli juba üle südaöö, polnud vastuvõtus enam kedagi. Võisin vaid kella helistada, mis ühendas kellegagi kusagil kaugel, kes ei leidnud esimese hooga isegi minu broneeringut üles. Jätsin ta liinile ootama ja läksin takso juurde tagasi: universaalset raha, ameerika dollarit, mul ju oli, nii et maksin hädaolukorrakursiga 1:1 juhile ära ja võtsin ette probleemi nr 2 - kuidas pääseda oma tuppa - lahendamise. Toru oli vahepeal hargile visatud, helistasin uuesti. Ja uuesti. Ja siis kolmandal korral näkkas adekvaatne inimene, kes ütles mulle pika koodi, kuidas sisse saada ja teise koodi, kuidas boksi nr 4 pääseda. Hmm. Kõlas kahtlaselt, aga kuna sain tänavalt ära, siis oli see juba pool võitu. Nagu mainisin, siis hotell oli tuttuus, nii et mul ei olnud tubadest pilti ega ettekujutust, vbl on tõesti tegemist übermoodsa kapselhotelliga? Leidsin ukse numbriga neli, aga selle juures ei olnud ühtegi numbrikoodipaneeli, tavaline viipekaardi uks. Midagi ei klapi, mõtlesin, ja läksin tagasi respassse. vaatasin ringi ja märkasin lõpuks välisukse kõrval seinal nelja musta karbikest, bingo! Ketrasin koodiluku numbrid õigesse asendisse, karbike avanes ja kinkis mulle mu toakaardi.

Tuppa jõudes keerasin wifi lahti ja siis saabus mu meilboxi ka kiri täpse juhendiga, kuidas ise tuppa saada.. nojah, oleks ma selle kirja lennujaamas kätte saanud, oleks pool lõbu olemata jäänud :D

/efektne liftivõre kui rõngassärk/

Mõned tunnid head und hiljem saigi hommikusöögile minna. Teel kohvini regasin end ka ametlikult hotelli sisse ja rääkisin neile oma murest: praam, millega pidin järgmisel hommikul kl 8.45 alustama sõitu Lõunasaarele, oli ootamatult käigust maha võetud ja asenduseks anti mulle pilet samahommikusele praamile kella 6.15ks. Seega pidin check-outima end iseseisvalt ja noh, hommikueine eest oli ju ka makstud, nii et palusin luba midagi homseks kaasa võtta (dejavu nr 3, täpipealt, isegi tekst, mis mina ja adminnid rääkisid 😯). Õnneks neile kõik sobis, mul jäi üle vaid kellaneljane tõusmine sooritada. Spoiler-alert: ma hakkasin ärkama juba kella kahest, et mittemingil juhul praamist maha jääda.

Et kindlustada end UM viibimise ajaks sularaha ja internetiga, läksin linna peale neid hankima. Hotellist juhatati mind Cuba-tänava piirkonda, mis on üks nunnu jalakäijate hängimis- ja poodlemisala. Astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse kioskisse, nagu need ajalehe-snäki-ja muu pisimudru müügikohad ikka on, ja küsisin telefonile prepaidi. Meesmüüja oli väga lahke (või oli tal väga igav) ja veetsime koos järgmised pool tundi õiget paketti valides ja seadistades. Ta isegi laenas mulle oma müügikoha wifit, et saaksin tasuta vajalikku äppi otsida. Vahepeal tuli ühe küpsisefirma esindaja poodi uut kaupa tooma ja mulle sebiti tutikas, samal päeval ilmunud ja mulle nii sobivalt 40-aastase sünnipäeva puhuks tehtud eriväljalaske näidis 🥳 

Tahtsin oma uue sõbra pildile ka püüda, aga tema soovis selle eest minuga õhtusöögile minna. Olin küll väga meelitatud, aga kahjuks ei klappinud meie muusikamaitse..ja küllap ühtteist veel - terve selle poes viibimise aja olin teinud kangelaslikke pingutusi, et ignoreerida kriiskavat, moslemipalvusele kutsumisele sarnanevat nasaalset heli, mis möirgas üle poe. Niisiis vabandasin end välja varase äratusega ning läksin edasi.

Kohalik turisti-infovoldik väitis, et raha saab ka tavalises pangas vahetada, maitea - minul see küll ei õnnestunud. Jalutasin päris valuutavahetuspunkti ja seal läks kõik ludinal. Üks kahest tellerist nägi esimest korda eestlast; teise sõnul olevat kõik kolm balti riiki nii keerulises asukohas, et me sellepoolest lausa kuulsad oleme. Ja küsis, kas ma tulin UM seenele, te ju armastate seenel käia! Olin tema teadmistest üllatunud ning viisin ta kohe ka kurssi meie viimase kehva seeneaastaga.

Jalutasin natuke niisama ringi, vaatasin parlamendihoone ja paar ilusat kirikut üle. Ostsin jätsu, kohalikku käsitöö-šokolaadipralineesid, kraapisin lotot ning saatsin kodustele postkaardi. Üks konkreetne tegevus, mida Wellingtonis kindlasti teha tahtsin, oli sõita köisraudteega. 11 raha eest sai väikse punase vaguniga sõita korra üles-alla, kuigi alla oleks ka kõndida võinud. Mäe tipus imetlesin vaateid, külastasin köisraudtee muuseumi ja uudistasin veidi ka botaanikaaias ringi. Puud olid suuuuured ja valjud, ehk olid need tsikaadid, kes kõrvulukustavalt saagisid..? Ja minu rõõmuks oli siin (lisaks hallile Foresterile) isegi magnooliapuu, ühe veel õitsemata õiega 🥰 

Tagasi alllinnas, külastasin sadamapiirkonnas kahte tasuta muuseumi: Wellingtoni linna ja UM oma. Mõlemad omamoodi ajaloost ja kultuurist kõnelevad: esimene asub väga vanas sadama nõukogu majas, teine modernses, suures ja avaras muuseumihoones.

Vaadata ja uurida oli oi-kui-palju, ma andsin endast parima. Lõunaks võtsin toidukaubikust kohaliku eine, praetud rannakarbikotleti röstsaial ja kõrvale igaks juhuks ka friikaid. Ettevaatus oli asjatu ja toit väga maitsev. Maksis kokku umbes 18 raha. 

Enne hotelli minekut väisasin veel supermarketit New World ja varustasin end õhtusnäkkidega, muuhulgas kiivimarjade ja maasikatega. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik ostetud kraam maitses väga hästi. Tuppa jõudes olin nii tüütu külaline, et palusin televiisorile antenn taha panna, et saaksin telekat vaadata. Tänapäeval nimelt eeldatakse, et kõigil on oma Netflixi konto, millega nad end hotelli nutitelekasse sisse logivad, kui midagi vaadata tahavad. Ma tundsin end järsku niii väga vanana 🤪

Inscape room - sissetungimistuba, analoog populaarsetele põgenemistubadele

Kui tahan, siis olen Austraalias...

Mis oleks elu traditsioonideta? Käesoleva reisi puhul on selleks ilmselgelt lendude tehnilistest tõrgetest tulenev viivitus..oeh..

Saabusin Honolulu lennujaama varakult ning sain lahke check-in tädi abiga minu lustakatele jalakestele sobivama vahekäigukoha. Hiljem selgus, et minu kõrvalolev iste oli katki ning sellest järgmine tühi - muidu puupüsti täis lennuki kohta täielik ime! Tasakaaluks laiutamisele sattus mu ette istuma hiina vanapaar, kes hoidsid terve lennu kestel oma seljatoed maksimaalselt all, nii et mu vaene nina oli surutud vastu ekraani, silmad krõllis ning kaelapadja jaoks polnud enam mingit ruumi.

Qantase lennufirmal on täitunud 100 aastat tegutsemise algusest. Selle tähistamiseks on nad valmis saanud vahva video, milles iga kümnendi kohta on tolle ajastu stiilis lavastatud klipp, mis tutvustab üht osa lennueelsest ohutusjuhendist, lisades väikese ajaloolise infokillu selle perioodi lennundusest.

Süüa-juua anti hästi ja vahetpidamata; lisaks sellele mugisin filme vaadates hirmu ning agarusega makadaamiapähkleid, mida ma lihtsalt ei saanud kaasa ostmata jätta! Kuna neid Hawaiil kohapeal kasvatatakse, siis on neid kõikvõimalike maitsestustega ülekülluses saadaval. Eriti maitsesid mulle soola-meerösti ja ananassi-kookose omad. Õnneks oli lennuki A330-300 kõige strateegilisem koht, nimelt kemps, meeldivalt avar ja neid oli mitu. Üks isegi ratastoolireisijatele! 

10 tundi möödus üllatavalt kiiresti, mille jooksul jõudsin ära vaadata kolm filmi. Esimene valik oli Hawaiist inspireeritud klassika "From here to Eternity" - olles just äsja käinud seal rannal, sõitnud mööda sellest sõjaväeosast ja külastanud Pearl Harborit, läks see kaunis lugu kuidagi eriti hinge.

Teiseks filmiks oli värske seiklusfilm "Amsterdam",  mis oli hea ajaviide, aga ei midagi rohkemat.

Kolmandat valides mõtlesin sihtkohariigile ning otsustasin ära vaadata "Kõrbekuninganna Priscilla seiklused". Lahe ja südamlik roadmovie, mis nagu hiljem selgus oli samuti väga ajakohane - Sydneys oli just parasjagu käimas LGBTQI paraadi ja ürituste kuu ning terve linn oli vikerkaarevärviline. Isegi Uberi autode ikoonid rakenduses.

Sydney lennujaamas piiriületuseks vajalikku saabumiskaarti oli lihtne täita ja ka kontroll läks ladusalt. Minu kohver jõudis kenasti kohale, aga kolme karu pagasisilt oli teel ära kadunud. Ka tekkis mul siin Uberiga väike segadus: kuigi sain kinnituse sõidu kohta, siis auto saabudes oli sõiduhuvilisi juba kaks. Kas oli minu wifiühendus katkenud või juht tegi lihtsalt topeltreserveeringu, ei oska öelda. Igatahes kutsus ta ise mulle asendussõiduki ja ma sain ikkagi ilusti hotelli. 

Teel sinna toimus minuga midagi kummalist, mis ajas pea valutama ja südame pahaks. Ma tundsin füüsiliselt oma ajupoolkerasid võitlemas ja kohanemas vasakpoolse liiklusega! Et asume nö. valel pool teed, et juht on minu suhtes paremal, et ma ise istun autos "valesti". Väga veider, ma ei mäleta, et mul varem Aasias sellist jama oleks olnud..muidugi tollest ajast on ka palju aega möödas ja minule aastaid ning tervishädasid kogunenud.

Ultimo piirkonnas asuv Glasgow Arms majutusasutus oli lihtne kohake pubi juures, milles ometi kõik vajalik olemas. Isegi hall Forester seisis maja ees juba valmis 😯 Toas oli oma kööginurgake, kus sai kohvi ja röstsaia teha, külmkapis leidus piima/saia/mahla/võid ja laual hommikuhelbeid. Toa number oli minule sobivasti 11, asus teisel korrusel ja lahke noor aussie - just selline, nagu telekast nähtud - võttis ja vinnas mu raske kohvri mulle üles tuppa. Sain temaga ka kaubale kohvri hoiu osas kuni ärasõiduni, nii et võisin rahulikult järgmise päeva plaane tegema hakata. Kui lennukis mõtlesin veel õhtusele jalutuskäigule minna, siis pärast pesu tahtsin ainult pehmesse voodisse pugeda ja seda ma tegingi.

Hommikul ärkasin varavara, otsisin välja ühistranspordi infoäpi (Opal) ning pärast einestamist lugesin kohvrile sõnad peale korralikult käituda ja astusin õue. See on nii armas, kuidas eestlane, sõltumata oma erakondlikest eelistustest, kipub reisides ikka ara unustama, et maa ei olegi lame 😆 Ronisin mäest üles keskuse suunas, ostsin sõidukaardi ja otsisin äpi abiga valja kiireima marsruudi Taronga loomaaia suunas. Hiinalinnast mööda, George'i tänavat üles, panin kõrva taha Jaapani juustukoogipoe asukoha, klõpsutasin mõned pildid ning istusingi linnaliinibussile nr 100. Vähem kui 4 raha eest sain ka natuke linna näha ning poole tunni parast astusin juba loomaaia ilusast väravast sisse. 

Kaks tundi kulus märkamatult kiiresti ja et natukene veel linna näha, suundusin praamile. Piletihind - 6,5 dollarit, vaated praamininast ooperimajale ja linnapanoraamile - hindamatud. 

15 minutit hiljem olin juba kesklinnas Circular Quay sadamas ja võtsin järgmiseks ette tee botaanikaaeda. Teadsin, et kusagil siin peaks olema ka üks kohalik konservitehas, mis näeb välja nagu kindlus ja on seest muusikat täis. Jälle mäest üles ja natuke alla ja seal ta oligi - vana ning uus, harmooniliselt kokkuehitatud, et muusikatudengitele võimalikult häid tingimusi pakkuda. Astusin konservatooriumi sisse. Kontserte ei kostnud parasjagu toimuvat, nii et jätsin siis lihtsalt endast märgi maha, võtsin einelast lõunavõiku ning suundusin parki seda konsumeerima. 

Aeg lippas armutult edasi, nii pidin minagi oma kohvri poole tõttama. Teel astusin sisse ajalehekioskisse, mõtlesin et ma ei saa ju kahjuks miljonite loosimisel osaleda, võtan kiirloto ja juhtus dejavu nr. 2 - ostsin lotopileti, kraapisin, ei võitnud ja siis..kuulen masinast võidukellasid! Ma ei saanud ju ometi valjusti kommenteerimata jätta, et see olukord on täpselt minu unes juhtunud! Ja et unes tuli sealt veel miljoneid. Võitnud vanapapist järjekorras järgmine mees küsis kohe, kas ma tema kohta ka nägin midagi, aga pidin talle pettumuse valmistama 😆 Papi oli juba enne minu kraaksatust otsustanud võidetud 10 dollarit suurema võidupotiga uude piletisse investeerida ning lubas mu üles otsida, kui tõesti miljonid kontole kukuvad. Nii et tulevik on kindlustatud - õige pea üks rikas Austraalia onu kirjutab mulle, et tahab oma võiduraha minuga jagada 🤑

Jaapani pagariäri Tetsu-onu käest haarasin möödaminnes udupehme juustukoogi, pistsin sealsamas tänavapingil pool pintslisse ja ülejäänu jätsin lennujaamasnäkiks. Minu armas kohver oli koos teiste omasugustega ilusti pubis lauataga valmis, tellisin Uberi ja asusime teele. Noh, pärast seda, kui juht mu üles leidis - siinmaal on see teenusekvaliteet kuidagi kehvem..

Check-ini sain tehtud ise masinas, kohta valida kahjuks ei saanud, nii jäi mulle keskmine iste 17B. Pagasi äraandmine oli samuti iseteeninduses: selgus, et mul on kõigest 100 grammi jagu ruumi veel suveniire osta, enne kui pean hakkama musta pesu ära viskama. Upsi! Nagu arvata võite, siis vormistasin need sada kohe peale turvakontrolli poes väikese koaala näol ära 🤣 Lisaks mängukarule olin tahtnud endale uut passiümbrist, ka selle leidsin. Kolasin veel poodides, laadisin telefoni, aga kirjutamise isu ei olnud - seetõttu jõudis ka see postitus teieni hilinemisega.. nagu ka lend Sydneyst Wellingtoni 🙃