Seaaal kaauuge saare peeaal, mind ootab..

Öösel kell kaks helises äratuskell, kuigi und ma eriti polnudki saanud - küllap suurest ärevusest, et mittemingil juhul sisse magada. Ettetellitud masin saatis pool tundi enne õiget aega teate, et on juba kohal, aga ei pea kiirustama. Jaa muidugi, kes siis rahulikult toimetada saab, kui keegi sinu järel ootab.. 

Nii jõudsingi varuga plaanitud ajast veelgi varem lennujaama ja sain mõnusasti passida, kuni check-in tööle hakkas. Sellest polnudki eriti midagi, sest tegelesin pisut kirjutamisega ja uurisin, kuhu ma Miami lennujaamas tormama pean. Õnneks sätitati jätkulend sutsuke hilisemaks, nii et mul jäi 45 minuti asemel lausa üle tunni aega järgmisele lennule jõuda. Lennujaama äpp näitas, et väravate vahe on vaid mõned numbrid, mis oli lisaboonus. Noh. Selleks ajaks, kui me maandusime, ei olnud enam kumbki värav sama - saabusin D40sse ja väljuv lend startis D2st.

Tore oli see, et St. Thomasele lendamiseks sain endale terve eelviimase rea. Nõme oli see, et väljumine viibis ja miskipärast keeras kapten temperatuuri täiesti jäiseks - vbl et reisijatel süda pahaks ei läheks või midagi. Mul oli küll pikk ja kihiline riietus (kohvrisse ei mahtunud enam noh), aga lõdisesin sellest hoolimata. Jakki ei saanud ka võtta, sest rihmad pidi ju peal hoidma. Maitea, kaua me seal külmetasime, sest nüüd oli juba uni ka kallal, aga maandumise ajaks oli mul igatahes nohu. Turtsusin ja aevastasin, kuni lõpuks esimese ookeaniujumise ära tegin, see tegi hetkega kõik ninaurked puhtaks!

Kohe lennujaamas oli selge, et USA Neitsisaared on Puhkusemaa: mängis muusika, pakuti napsu ja rõõmsad kohalikud tervitasid ülevoolavalt saarele saabujaid. Kuna pidin autorooli istuma, siis jäi degusteerimine vahele, aga meeleolu tõusis niisamagi. Rendiletist sain oma snazzberry-värvi (ütleme, et vaarikas aga mitte päris) Jeep Wrangleri dokumendid suht lihtsasti kätte ja kalli kohvripõrsa pagasilindilt ühes tükis samuti. 

Autoni jõudmine oli suts keerulisem, sest ehitustööd ja kruusateed, trepp ja mägimaastik ei olnud kõige kohvrisõbralikum rada, aga kokku me saime. Vasakpoolse rooliga masin vasakpoolse liiklusega saarel - et ikka reisi lõpuni põnevust jaguks.. ja et saaksin suuna asemel jälle kojamehi lehvitada :D

Minu hotell oli kohe ümber lennujaama nurga, nii et jõudsin kohale viie minutiga ja tublisti enne check-ini, aga mu tuba oli õnneks juba valmis. Esimese asjana vahetasin pikad riided trikoo vastu ja läksin bassusse end jahutama, oiii kui mõnus!!! Teise asjana otsisin mäpsist üles rendikontoritädi soovitatud ranna ja hakkasin vapralt sinnapoole sõitma. Navi selles autos kahjuks polnud, aga mäps on teadupärast mäps. Nagu kitsastest mägiteedest vähe oleks, suunas ta mind kõige otsemale rajale ehk läbi kohaliku aianduskooperatiivi veel kitsamate ja veel järsemate teede Magensi lahe randa. Olles UMmi teedelt ohtraid kogemusi talletanud, sain sellegi sõiduga hakkama ja preemiaks viskuda sinisinise mere vägevalt rulluvatesse lainetesse. Väsinud ja õnnelikuna istusin palmi alla puhkama, kenasti otse sipelgapessa - noh, et ikka tuli all oleks ja ma sinna paradiisiranda kohe magama ei jääks :)

Pärlid sea ees

NOLA rahvas armastab pidutseda, karnevale pidada ja rongkäigus marssida ning juhtumisi oli üks selline paraad kavas ka sel laupäeval - varajane St.Patricku päeva tähistamine Garden Districtis. Kuna olin omadega nii läbi, et sain toast välja alles pärastlõunal, arvasin olevat selle sõna otseses mõttes mahamaganud. Läks aga hoopiski nii, et mu autojuht viskas mu enne plaanitud sihtkohta välja, sest et ees oli tee kinni - suured temaatilised karnevaliplatvormid liikusid käratsedes läbi rahvamassi ning lõbusas meeleolus kostümeeritud inimesed loopisid platvormidelt pealtvaatajatele-kaasaelajatele igasugu kingitusi alates pärlitest ja mänguasjadest lõpetades traditsiooniliste kapsapeade ja kardula-porknaga. Kust ja miks see komme pärineb, ega nad isegi täpselt tea. Vbl 60ndatest, et vaesed iirlased saaks kodus hautist teha.

 Igatahes oli meeleolu ülev, pered olid tulnud toolide ja külmakottidega kohale, võtnud kärudki kaasa, et kogu see tasuta mant pärast koju vedada - tõeline rahvapüha. Kõndisin mõnda aega paraadiga kaasa ja nautisin rasked plastpärlid kaelas kogu seda melu ja rõõmu. Seejärel läksin kondasin mööda kõrvaltänavaid ning uudistasin, kuidas tavalised inimesed elavad. 

Väikeste majade fassaadid tihedasti üksteise kõrval: shotgun houses, nagu neid kutsuti, sest majades puudus koridor ja esiukselt oli võimalik otse läbi kõikide maja tubade tulistada. Igaüks oma nägu, kaunite nikerduste, omapäraste detailide ja värvipaletiga. Väärikad vanad alleed, õitsvad põõsad, vabakäigukassid. Ainult et aiad olid räämas, teed lagunenud, kõnniteed hullemad kui kuumaastik, betoonplaadid vaheldusid muruplatsidega. Lehtede koristust siin ei harrastata, mis andis veel omakorda räpakale muljele vunki juurde. 

Muidugi oli ka suuri uhkeid, mitmekordseid villasid, mis kenasti korda tehtud ja maksid terve varanduse. Hop-on, hop-off bussi giid rääkis pühapäevasel ringsõidul päris palju huvitavat ajaloost, eri piirkondadest ja kultuurist, nii et kui sinnakanti satute, siis tasub seda bussituuri võimalust kasutada. Küllap see kehtib iga linna kohta, mul vaid kaks kogemust.

Reede pärastlõunal restosse jalutades läbisin ka seda getomat osa oma majutuskoha ümbruses. Veits pelutav oli, kahtlast kontingenti ikka liikus, tänavad, majad ja võrkaiastatud kitsad käigud majadevahel olid just sellised nagu telekast ja filmidest nähtud. Laupäeva õhtul oli ristmikul korralik pidu, muusika möirgas autodest ja mustad tantsisid keset tänavat. Pühapäeval kaheteistkümne paiku päeval toas hommikust süües kuulsin kolme iseloomulikku järjestikust pauku, piilusin vargsi kardina vahelt, et kas keegi jookseb, sureb või on politsei tulemas, aga ei ühtegi neist kolmest. Arvasin siis, et hirmul on lihtsalt suured silmad, aga kui mind pärast koju uberdati, mainis juht, et jaa - talle tuttav kant, teenindas siin ühte diilerit kunagi - et tõenäoliselt olid küll lasud. 

New Orleans on värvikirev, mitmekülgne ja peale turistikeskse prantsuse kvartali on siin veel paljupalju muud, minagi nuusutasin vaid pisikest osa sellest linnast. Näiteks on siin tohutu suur ja äge sõjamuuseum, mida peetakse Ameerikas 3 ja maailmas 8 parima muuseumi hulka kuuluvaks. Ma ise sinna ei jõudnud aja ja sobiliku tuju puudumisel.

Rataslaevaga saab sõita ja vanade trammidega. Siin on suur park ja botaanikaaed; akvaarium, mis hetkel oli suletud. Noh ja surma- ning teispoolsusehuvilistele on see ju lausa paradiis... või siis põrgu, kuidas võtta :D

Ma väga loodan, et New Orleansi rahva elu muutub paremaks ja turvalisemaks; et nad suudavad oma linna natukenegi korrastada, et turist ei peaks vaid kesklinnaga piirduma ja julgeks mujalgi rahulikult ringi uudistada. Ja et Uber maksaks oma juhtidele õiglaselt ega sunniks neid kahjumiga sõitma.. ja et linlased ei laseks juhte lihtsalt heast peast maha, nagu mulle räägiti :(

Kokkuvõtteks: NOLAs oli ilusaid hetki ja põnevaid kogemusi, sõbralikke kohtumisi ning maitsvaid toiduelamusi. Natuke teistsugune kui arvasin, aga igati rikastav külastus.

Menüü. Õnneks ilma mõrvarliku peakoka ja tulekahjuta.

NOLA on teatavasti koht, kus saab hästi süüa, juua ja pidutseda. Pidutujuga oli mul natuke kehvasti, drinke tegin vaid mõne, aga sööma ju inimene ometi peab! Nii seadsingi reede õhtul pärast uue elukohaga tutvumist sammud linna, et leida üks hää söögikoht. 

Selleks sai French Marketi Louisiana Seafood ja esimeseks õhtueineks BBQ hiidkrevetid ja grits (maisimanna, kui ma ei eksi). Sattusin sinna õigel ajal, ei olnud saba ja sain isegi kohe ja päris lauda istuma. 

Oi.. see on ilus algus meie sõprusele, NOLA! Toit oli maitsev ja ports nii suur, et kõht püsis liialdamata täis järgmise päeva lõunani. Saan seda kindlalt väita, sest magasin oma mitme öö vahele jäänud und u kella 12ni ja siis veel blogitasin ja siis läksin alles linna St. Patricku rongkäigule, kus mind kella 15 paiku visati peobussist esimese väikse vahvlipakiga; sellestki tarbisin vaid poole, mis aitas vastu pidada kuni õhtusöögini kell 19.

Järgmised einelad valisin teise naisuberdaja soovituste kohaselt, kes naeris laialt ja ütles:  usalda mind, ma olen siin sündind-kasvand, ma armastan head toitu ja olen paks! Tuleb tõdeda, tal oli õigus :)

Seega laupäeva õhtul sõin kohas nimega Couchon. Sain koha baarileti ääres ning üks armas baarmen valmistas minu kokutamise peale mõnusa vaarika-sidruni koksi, hapukas ja magus, just nii nagu vaja. Söögiks võtsin juhi soovitatud praetud alligaatori tšilliküüslaugumajoneesiga ja lihapiruka. Magustoiduks tagurpidi ananassikoogi, mille kõrval vaarikasorbett. Kroku oli mõnus, noh.. nagu kalkun.. päris kana ikka ei olnud. Maitsestatud oli aga väga hästi. Mõlemad pirukad, nii soolane kui ka magus, olid samuti head - süüa oskavad nad siin tõesti teha! Ja need kuklid! Värsked, kuumad, natunatukene magusad, toorjuustuvahuga ja neid oli palju! Jeebus, kui ma oskaks selliseid järele teha, kavatsen igatahes proovida!

Pühapäeva alustasin sutsukene varem ja hommikuks oli mul veidi puuvilju ja küpsist varutud. Sõitsin Hop-on-Hop-offiga Garden Districti ja proovisin ära kuulsa kandilise pontsiku, Beignet. Kui Sõõrikukohvikus tuleb eraldi küsida, et natuke tuhksuhkrut lisaks saada, siis siin pandi seda kaasa konkreetselt sama palju kui oli pontsikut ennast! Palusin vabandust ja viskasin enamiku sellest suhkrust lihtsalt prügikasti.. ja sõõrikud on meil ka paremad, sorry. 

Kui kella viie paiku turismist väsisin, võtsin istet järgmise soovitatud resto, Drago's baarileti ääres. See koht pidi olema eriline ja kuulus oma söegrillil küpsetatud austrite ja crawfish mac'n'cheese (jõevähi- ja juustukastmes makaronid) poolest. Tellisin mõlemad + veel ühe kuulsuse, orkaan Katriina järgi nimetatud kokteili Hurricane. Viimane oli nii ja naa, juua kõlbas, aga teinekord prooviks midagi muud. Toidud aga.. ma olekski võinud neid sinna mugima jääda, tellida veel ja veel, aga pelgasin oma mõnuleva ilme ja häälitsuste pärast, et mulle kutsutakse korravalvurid järele - olgu nad siin nii tolerantsed kui tahes.

Esmaspäeval läksin välja hoopiski hommikust sööma. Kasutasin punast hüppebussi, et sõita Prantsuse kvartali tagumisse soppi ja hakata sealt keskusesse tagasi tulema. Astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse nimega Frenchmen all day ja tellisin härjasilmad praekartulite ja rebitud sealihaga. Ma ei ole elus niikaua praemune oodanud! Isegi õhtueined tulid kiiremini.. Kohvikus polnud isegi mitte rahvamasse, mis oleks ligi kolmveerandtunnist ooteaega õigustanud. Mis teha, ju oleksin pidanud kohviku nimest juba välja lugema, et siin läheb kaua. Magustoit - Key lime pie - tuli nobedamini ja oli maitsev, kuigi sutsu liiga magus.

Pärastlõunal hotelli jalutades tahtsin midagi kerget teepealt kaasa haarata: kuna äratus pidi olema juba kell 2 öösel, siis oli tarvis ka magama varem minna. Mäps näitas toidupoodi tulemas ning läksin juhatatud viisil, aga kui SEE oli toidupood, siis olen mina Sheba kuninganna. Koht oli NII pisike ja NII räpane, et kartsin juba sissehingates toidumürgitust saada - jah, neil oli seal lahtine kuumtoidulett, halli, praktiliselt läbipaistmatu plastklaasi taga! Toidukaupade osa oli kaks riiulit igavesti säilivaid pisikesi šokse ja keekse ning kolm külmikut õlle ja karastusjookidega. Tagurdasin nurgas kügelevast narkarist kiiresti mööda ja õue tagasi ning jäin lootma parema õnne peale. Õige varsti ilmuski nurga tagant mehhiko toitu pakkuv food truck, mis tundus märsa kõhusõbralikum valik ja nii ma ühe burrito kaasa ostsingi. See ei olnud just imeline elamus, aga kõhtu täitis ja liiga palju lippama ka ei pannud :D

Ainult nutikatele

10. märtsil lõuna paiku alustasin 19-tunnise kogupikkusega lendu New Orleansi, vahemaandumisega Dallases. Sadas vihma ja oli jahe, mis tegi UMlt lahkumise kergemaks. Lennuk oli tuugalt täis, nii et soovitud vahekäigukohta ei saanud teenindaja mulle anda. Minu suureks vedamiseks oli aga minu reas vahekäigus istuv proua nõus enda koha minu aknaaluse vastu vahetama - mõni ime, kuna lubasin ju koguaeg vetsu vahet traalima hakata..mida ma ka tegin.

American Airlinesi lennuk 787 oli märksa ebamugavam ning toidudki kehvemad kui Qantasel. Püüdsin keskenduda filmide vaatamisele (kaks head: draama "Alice, darling" ja komöödilisem "Joyride") ning blogimisele. Aega jäi ikkagi kõvasti üle, mis tuli kuidagi pimedas maha tiksuda - magamiseks oleks seda palju nimetada. 

Dallasesse jõudes oli mul jätkulennuni sutsuke aega, mis kulutati tollis kenasti minu eest ära. Kuna see oli minu esimene USAsse (taas)sisenemispunkt, siis vaadati minusugust rändurit veits kahtlustavalt - ei mäletanud ma hoobilt, kus ma ööbin, palju mul raha kaasas on, millal ma Ameerikasse üldse tulin ja mis ma siis tegin - pidin kõike spikerdama. Minu pass pandi läbipaistvasse karpi ja saadeti koos pagasiga kuskile keldrisse põhjalikumasse kontrolli. Keldris polnud minule sobivas järjekorras ühtegi teenindajat, ootasin hea jupi aega ja läksin siis ise otsima kedagigi. Mind saadeti tagasi alguspunkti, et küll me saadame teile teenindaja. Aega läks, aga saatsidki. Tema aga võttis vahele kaks tillukest hiinlast tohutu pagasi ja kastide mäega, mida nood vaevu enda ees kärudel lükata suutsid. Oeh, siia ma jään..mõtlesin. Õnneks tajus turvateenindja mu ohet ja lubas kähku teha. Tegi ka! Minu kohvri viskas ta üldse kõigest röntgenisse, mis lendas sealt kenasti puhaste paberitega läbi ja võisin minna jälle.. ülakorrusele turvakontrolli :D

Seal oli tööl nuuskurkuts. Kord oli karm: öeldi, paariks loe! Seiske kõrvu! Ja nüüd kutsu nina eest ühte sammu paaris marss! Reisijad marssisid, kuts jooksis ringe ja nuhutas kõik üle. See oli nii veider tants ja mul oli koerast üsna kahju - kas tal pea ei hakka ringi käima? Süda pahaks ei lähe kõikide nende lõhnade peale? A mis parata, amet selline. Kontrollist sain igatahes kähku läbi ja hakkasin otsima oma väravat. See oli hoopis teises hoones, kuhu sai Skylink monorailiga, mis on sihuke väike isesõitev rongivagun. Kena ekskursioon oli, nägi palju lennukeid.

Väravasse jõudes tekkis mul ksenofoobia ja klaustrofoobia ühteaegu - järsku sai inimesi ja kogu reisimist liiga palju. See siin on vaid üks lennujaam tuhandetest üle maailma, ühel ajahetkel, tuhandete reisijatega..võttis pea pöördesse küll. Maisaa sinna miskit parata, aegajalt voogavad sellised tõdemushetked üle minu ja löövad jalad alt.

Lennukis sattusin akna alla ja kuna sõit kestis vaid tunnikese, ei hakanud kohti vahetama. Oleksin pidanud. Uni kippus kangesti peale ja teatavasti ägenevad rahutud jalad just uneeelses faasis. Jeeeii!! Mul oli naabrist, noorest kutist, kes kurikuulsale kevadvaheajale sõitis, nii kahju, sest mu jalad tantsisid liialdamata terve selle aja! Püüdsin vabandada end, et ma ei saa kuidagi neid seisma. Ta oli väga leplik ja ütles, et arvas hoopis mind lendamist kartvat.

New Orleansi ehk NOLAsse (New Orleans Louisiana) jõudes tellisin tuttava Uberi ja sõitsin ööbimiskohta. Check-in algas küll alles mõne tunni pärast, aga lootsin, et saan vähemalt raske kohvri seniks sinna jätta kui ka tuba veel valmis pole. Minu elu esimene Tesla-sõit naisjuhiga oli veider, sest tädi lobises telefoniga pidevalt. Mõned viisakuslaused ta ikka vahetas minuga ka ja soovitas tungivalt üksinda ringikondamist vältida, pidi ohtlik olema, kohati isegi päeval.

Sonder place ei olnud kesklinnast kuigi kaugel, kontorihoonetest mõnisada meetrit ehk, aga seda vahemaad oli piisavalt, et keskkond paraja getona tunduks. Ilus, mitmekordne vana punastest tellistest maja oli ümbritsetud pea kahemeetrise tugeva metallaiaga, millel koodilukk. Koodi minul polnud, majas liikumist ka ei täheldanud. Otsisin siis välja broneeringulehe ja kontakttelefoni. Siinkohal hingan ma sügavalt sisse ja välja ning teen teile lühikokkuvõtte, minu emotsioonid mõelge ise juurde - olen neid eelnevates postitustes juba piisavalt kirjeldanud:

Minu kõned infokeskusega kusagil Ameerikas ja reisikorraldajaga Eestis kestsid kokku üle poole tunni. Sellel erilisel hotelliketil ei olnud minu broneerigust märkigi, ükskõik, mis infoga nad otsisid. Õiget broneeringunumbrit minu broneeringulehel miskipärast ei olnud, oli mingi muu, vale number. Majas ei olnudki ühtegi töötajat, kõik käis online'is. 

Selgus: selleks, et sisse saada, pidid sa tegema endale netis kasutajakonto. Tegema-lisama pildid endast, oma dokumendist, andma krediitkaardiinfo, nõustuma fäänsi näotuvastusprogrammiga (URRR). Laadima alla äpi, et saada sissepääsukoodid. Andma täiskuuöösel viie tee ristis kolm tilka verd ja õiguse oma esmasündinule. Seda kõike eeldusel, et sul OLI broneerimisnumber JA et see neetud sisselogimislink, mis lõpuks mulle meilile saadeti, OLEKS töötanud ja kontoloomislehe lõpuni laadinud! 

----

Vahepeal oli hakanud vihma sadama ning tänasin õnne, et üks teine hotellikülaline oli mind vähemalt väravast sisse trepi alla lasknud. Läbi ussi emmi sain firma kodulehe, mitte lingi kaudu konto loodud, kõik vajaliku üleslaetud, reisibüroolt õige bronninumbri; Sonder leidis lõpuks mu bronni üles, mina laadisin äpi alla, sain sealt koodid ja majja-tuppa sisse. Nii palju jama, lihtsalt ühe ööbimise pärast! Nuti-pluti mugavused võivad ju olla, aga ei saa ära kaotada füüsilisi inimesi ja vahendeid. Mis siis, kui on elektrikatkestus või arvutisüsteem läheb lolliks? Kui ma oleks olnud pahaaimamatu vanakooli inimene, vanakooli telefoniga? Mulle tundub, et ma hakkan ajale jalgu jääma - kui sind pole 24/7 netis, siis sind pole olemaski. Muidugi, minu enda viga, et ma ilusate piltide ja hinna järgi ööbimiskohavaliku tegin ja lihtsalt eeldasin, et majutusasutusel on ikkagi mingi päriskontakt vähemalt päevasel ajahetkel olemas. 

Olgu siis minu lugu teile õpetuseks: tahate klassikalist hotelliteenust, päris adminniga - makske kohe rohkem. Ma maksan nüüd ka, lihtsalt telefoniarve eest..