Täpselt nii kaua kestis meie tänane tööpäev, mille veetsime ühe ridaelamu tagaaias siirdemuru paigaldades. Ridakate aiad ei ole ju suured, mida me seal küll terve selle aja tegime?
Nohh.. esimesed 45 minutit tööpäeva alguses kulusid nagu alati meeskondade-autode komplekteerimisele. Järgmised pool tundi sõitsime Paderborni roomikekskavaatori järele ning teostasime visuaalse praktika roomikulindi vahetuse kohta:
Vahetus sooritatud, mälupilt talletatud, sõitsime koos kopaga objektile. Nagu juba mainitud, soovisid ridaelajad endale ilusat rohelist murulappi. Praegusel hetkel oli neil seal rohkem vabakasvatuslik heinamaa, mis oli kõrvalnaabritest eraldatud kanavõrguga. Loomulikult on mõistetav, et pisikese põnniga on tasasel platsil märksa lihtsam toimetada ja heanaaberlike suhete säilimiseks on koeraga perel vaja kanavõrgust väheke toekamat aiapiiret.
Selleks, et kopsik aeda saaks ja meilgi lihtsam toimetada oleks, kruvisime maha ühe aiapaneeli. Masina abi kasutades sikutasime maast välja ühe puu mõõtu ilupõõsa, mida pererahvas enam ei vajanud ning märkisime nööriga maha uue muru ja peenra piiri. Labidad kätte ja töö alga! Kaevamist ja rassimist oli väikese platsi kohta üllatavalt palju, sest maa seest tuli meetrite kaupa kõikvõimalikke juuri välja kiskuda. Õnneks oli meil seekord masinajõud abiks, muidu me oleks vist küll jäänud sinna nädala lõpuni tuhnima. Lõunaks aga oli plats puhas ja sile ning uueks muruks valmis:
Võikupaus läbi, alustasime mururullikeste laiali veeretamist. Neid oli meil varutud kaks euroalusetäit: ühes kihis üheksa rulli ja ühel alusel neli kihti. See teeb kokku 72 parajalt pontsakat rulli, millest ma suurema osa ükshaaval Katrile-Davidile süles ette tassisin. Nii olin ma lõpuks ise kui üks suur mudarull ja sellega said mu uued töödressid ka pidulikult sisse õnnistatud.
Murumängud läbi, alustasime aia ehitust. Põhiliselt tegelesid sellega siiski poisid, kuigi ühe jupi puhul õnnestus mul ka abiks olla. Ülejäänud aja koristasime Katriga ümbrust ja pakkisime töövahendeid autole-kärule; seegi oli päris pingutav tegevus, kuna asju oli palju ja nad saadanad olid rasked. Ühtäkki sai meil tööpäevast aga täiesti kõrini ja tahtsime vaid õhtale ära saada. Kell oli neljast juba tükk maad üle tiksunud, aga poisid ikka veel nikerdasid aia kallal. Et midagigi teha oleks, kastsime veelkord muru ja lõbustasime pisipõnni, kes meid aknast koos kutsaga teraselt jälgis.
Lõpuks jõudsid poisid siiski oma tööga ühele poole. Tuli Jan, vaatas objekti üle, istusime juba autosse ja hakkasime sõitma.. ning siis läksid poisid jälle kuhugi ära! Kuna nad meiega eriti ei räägi, siis on raske mõistatada, millal peaks kaasa minema. Selleks hetkeks olime aga nii väsinud, et isegi ei üritanud olukorrast aru saada. Tiksusime vaikselt automootoriga ühes rütmis kuni saksmannid naasesid ja meid tagasi Lichtenausse sõidutasid. Sinna jõudsime 17.20. Hall oli autosid nii tuugalt täis pargitud, et ratastega välja saamiseks pidime viimaseid jõuvarusid kokku kraapides need treileri vahelt üle vinnama.
Päev oli küll raske, aga tulemusrikas ning tundub, et meeltmööda ka ülakorruse papile: Katri rattal tuli kett maha alles kodutänavas, mitte mäe all, ja äiksevihm püsis taevas piisavalt kaua, et me kuivana tuppa saaks. Pisikesed boonused suure töö eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar