Ega eestlase elu lihtne ei ole - kogu aeg peab virisema! Küll siis, kui sajab vihma ja on külm, kui ka neil vähestel päevadel, mil paistab kuum päike. Ühtlasi saab vinguda, et kontoritöö on liiga istuv ja et füüsiline töö õues võtab seljad-põlved läbi. Mina hädaldan täna lisaks eeltoodud ebamugavustele selle üle, et mu kõrvad põlesid ära. Nokamüts oli päiksepiste eest kenasti peas, aga mu armsad dumbo-kõrvad ju sinna alla ei mahtunud! Ei olnud mul taipu ka neid päiksekaitsekreemiga määrida, nagu nina või käsivarsi. Viimased, muide, põlesid kreemist hoolimata samuti ära. Nüüd ma siis istun, kõrvad kuumamas ja mõtlen, kuidas täna öösel magada saab - ilmselt selili.. oot.. selg ju KA valutab. Pekki küll..
Tegelikult on meie elu siin päris kena ja nädalavahetus juba peaaegu, et paistab. Täna lihtsalt ei juhtunud mitte midagi erilist. Pool päeva rohisime, siis kastsime roose ja natuke Katrit, siis käisime puukoolist uusi taimi toomas (ja pildistamas) ning läksimegi tagasi halli. Et me liiga vara õhtale ei saaks, pisteti mulle pihku Rasenmäher ja Katrile harjavars: minu ülesandeks oli niita poole kvartali muruplatsid ja Katril tühjendada-koristada auto. Punktipealt kell 15.30 astus mu juurde David ja ütles, et tööpäev on läbi. Öeldud-tehtud! Lükkasin muruniiduki halli tagasi, piilusin ega kusagilt ei paista Jani, kes meid kauem tahaks kinni hoida ja tulime tulema. Noor kolleeg leidis veel jaksu poodi vändata, mina aga põrutasin otsejoones koju end jäätisega jahutama.
 |
| Cornus Kousa 'Venus' |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar