Mingem üles mägedele

Täna külastasime Technische Hochschule OstWestfalen-Lippe ehk TH OWL'i botaanikaaeda. See asub Höxteris, u 50 km kaugusel Lichtenaust kõrgel mäe otsas. Meid sõidutasid sinna autoga kaks Paderborni kooli õpetajat ja kohapeal selgus, et ekskursil osalevad meile lisaks veel kolm õpilast. 

Ülikoolilinnak paikneb eritasapinnaliselt mäe küljel, hoonetevahelised alad on kasutatud ära botaanikaaia istutusaladena. Klassiruumidest avanevad vaated alla orgu ja üles mäele aeda on imelised - mina ilmselt õppetööle kuigi palju keskenduda ei suudaks, juba Räpinaski kisub pilk õue uitama.

Meie giidiks oli Ute, ametinimetusega Technische Leitung Botanischer Garten der Hochschule OWL in Höxter. Ta tundus olevat kohalik Palusalu: oma ala fanatt, enesekindel ja vaba, eriline isiksus. Mul oli täitsa kahju, et mu (erialane) saksa keel nii niru on, sest see, millest ma aru sain, tundus olevat pikitud oluliste ja huvitavate nüanssidega, millest ma alati aru ei saanud. Aia loomisel tundus tema jaoks olevat tähtis mitte niivõrd värvide-vormide kokku sobitamine, vaid suurem plaan: millised taimed omavahel koos hakkama saavad, kuidas samad taimed erinevas kasvukohas võivad hoopis teisiti käituda; milline aeg, vaev ja raha kulub hiljem aia hoolduseks. Veel rääkis ta katsetest, mida nad koolis õpilastega teevad - erinevad kasvupinnased, taimede sordiomadused, mesilastele sobivate tingimuste loomine - aga see jutt läks minu keelevõimekuse jaoks juba liiga spetsiifiliseks. Nautisin siis lihtsalt tema esinemist ja tegin pilte.

Üllataval kombel meeldib mesilastele sinine värv

Nii nagu karta oligi, siis pidu ja mõdu tänasel väljasõidul ei pakutud. Küll aga oli meie sohver pakkinud kaasa midagi veel etemat: iseküpsetatud imeõhulisel biskviidil ploomi/virsiku-plaadikook vussuvahukoorega, sest tema ema sõnul vahukooreta kooki lihtsalt ei sööda! Loomulikult sai ka termosest kohvi ja värskendavat Schorlet. Taustamuusika eest hoolitsesid kohalikud linnud, kes kräunusid sõna otseses mõttes kui märtsikassid. Meie giid pidi õige pea lahkuma, aga lubas meil omapäi aeda kauemaks jääda. Muidu oli kõik kena, keegi ei üritanud väga meiega juttu alustada (mis on ju iga eestlase suurimaid hirme), ainult et saksa poisid panid laua ääres plärud põlema. Seepeale olin mina kah ebaviisakas ja lahkusin seltskonnast aeda uudistama. Ma saan aru küll, et kohalike jaoks on see normaalsus ja nii, aga no.. võiks ju selle peale tulla, et külalistelt vähemalt küsida, ega see neid ei häiri. Või siis tossutamiseks MITTE nende külje alla pugeda. Aga ei. Rohkem ma sel teemal loodetavasti ei vingu.

Tagasi Lichtenausse saabudes oli kätte jõudnud õhtusöögiaeg. Otsustasime järele proovida kohaliku kebab/pizzeria kulinaarse võimekuse ja tellisime endile korralikud šnitslid. Ports oli just nii aus nagu mu varasemad kogemused saksa toidukohtadega lubasid oletada - taldrikutäiest oleks saanud söönuks vähemalt kaks inimest. Kahjuks ei saa ma siinkohal illustreerivat fotot jagada, sest mu näljased käed värisesid ja pilt jäi liiga udune. Värskekapsasalat oli nii äädikane, et maitses peaaegu hapukapsana, aga šnitsel oli hea ja friikad piisavalt mõnusad. Huvi pärast prooviks järgmine kord siiski mõnd muud toidukohta ka.