Linn, mida pole olemas

Verschwörungstheorie - vandenõuteooria, on vist selle õppereisi kõige raskem uus sõna, mis pidevalt mulle ette satub. Kloostris oli selleteemaline näitus, mida president käis avamas; toas raamaturiiulis nägin sellise pealkirjaga raamatut (mida ma nüüd praegu sealt enam ei leia, kui kahtlane!) ja tänase päeva huupi valitud sihtkoht on linn, mida ühe teooria kohaselt ei olegi olemas. Seda sain ma muide teada alles pärast kodus, nii et ma ei saa olla 100% kindel, kas ma tegelikult üldse seal käisingi :P

Bielefeld. Minu jaoks mittemidagi ütlev nimi, aga kuna ka tänane pühapäev paistis tulevat lõputu, siis valisin kaardilt tunni tee kaugusel olevatest nimedest ühe välja ja nii ma sinna sattusingi (Katri jäi seekord koju). Rongilt maha tulles valdasid mind vastakad tunded - raudteejaam oli kaunis juugendstiilis hoone ja selle vastas oli ka täitsa nunnu hotell; sealt edasi aga algas postmodernistlik jõledus koos kaasaegsete eluheidikutega, keda enamike keskvaksalite ümbruses jõlkumas näha võib. Siiski ei andnud ma kohe alla ja kõmpisin sisetunde järgi edasi vanalinna poole. Olukord läks paremaks.

Alumise pildi vastas asusid bussioote-katusealused, kus mul käis jõnks läbi - ma olen seda kohta unes näinud! Jälle! Sellel reisil mul juhtub pidevalt nii, eilegi selle imeliku mägikooli parkimisplatsil oli äratundmine. Mh. Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, siis oli ka eelmise Erasmuse ajal Itaalias sama nali. Kahtlane värk, ma ütlen.

Kõndisin edasi ja leidsin sellise toreda tänava ja ilusa punase vana laohoone. Ja siis oli selles laohoones elevant! (Seda te ilmsel juba teate, et mulle vanad punased tellismajad meeldivad, aga elevandid  - need meeldivad mulle sama palju. Mul juba on pisike kogu vantsudest ning ühe aafrika päritolu kujukese ostsin Paderbornistki täienduseks.) Pildilt ei paista hästi, aga elevant oli täismõõdus. Vaatasin, mida head teistest akendest paistab ja tegin järelduse, et olen mõne teatri läheduses. Nii oligi. Elevantsu pesa asus Bielefeldi ooperiteatri rekvisiidilaos.

Bielefeldi ooperiteater

Teatrimaja kõrval asub  vana raekoda, mis oli suuresti tellingutega kaetud - seetõttu ei ole mul tast head pilti, vaadake guugli oma. Nende eest jooksis maa alla trammikaevik ja sellest teiselpool asus vanalinn. Nagu Paderborn, nii sai ka Bielefeld sõjas palju kannatada. Sestap leidub sealgi Tallinna kuulsaima kartulipõllu sarnaseid kohti:

Kohe seljakotiränduri ausamba taga on aga Bielefeldi vanim kirik, Nikolai-Kirche, milles on uhke Antwerpeni meistrite poolt nikerdatud hilisgooti altar. Istusin seal kirikupingis päris jupp aega - oli mille üle mõelda. Muuhulgas väga mitme paralleeli peale meie Niguliste kiriku ja tema ümbrusega. Ja selle punase telefoniputka peale kirikunurga taga, mida ma üle kahekümne aasta tagasi unes nägin...