Lõputu pühapäev

Kas oli asi täiskuus või muus, aga tänagi öösel magasin kehvasti. Hommikul ei olnud kohe üldse mingit tuju end voodist välja ajada, aga et akna taga oli imeilus päiksepaisteline ilm, ei jäänud muud üle kui tõusta. Tegin võikud ja kohvi valmis, avasin terrassiukse ja kasutasin haruldast võimalust värskes õhus hommikust süüa. Linnud lendlesid ja lehvisid mu ümber, kerkokellad kolisesid kaunisti ja eluvaim hakkas tasapisi sisse tulema. Lugesin uudiseid Eestist ja Eurovisioonilt, kreemitasin oma vaeseid väikesi sõrmeotsi ja arvasin, et nüüd on küll juba suurem osa hommikust mööda saadetud. Tuhkagi! Kell oli nii vähe, et pidin olematust entusiasimist hoolimata päevaks mingi plaani välja mõtlema. Poed on kinni, bussid ei sõida, aga mul on ju ometi jalgratas kasutada! Hästi. Mida ütleb kaart? Wifiga sain guugli niipalju toimima, et offline kaart alla tõmmata ja leida sellelt paari kilomeetri kaugusel olev Sauertali rahvuspark. Väljasõit grünesse, sobib! Küsisin Katrilt, kas ta sooviks liituda, kuid ilmselgelt olin ta eilse ekskursiooniga ära väsitanud ja ta otsustas koju jääda.

Õun kotti, SPF50 näkku ja rattale. Kui olin mööda vana postiteed kilomeetrikese vändanud, tuli mul meelde, mille ma olin ennist unustanud - piltpostkaardiliku kuppelmaastiku ja selle mõnusad tõusud. Noh. Sihtkoht pole kaugel, lohutasin end, ja kui väga ära väsin, siis õhtuks jõuan ka jalgsi koju tuldud. Väntasin edasi ja sain mõne aja pärast rõõmustada veelgi mõnusama laskumise üle. See oli nii tore, et põrutasin õigest teeotsast mööda. Arva, kas ma viitsisin tagasi keerata? No ei. Kuna järgmise mäe taga pidi kaitseala jätkuma ja üks järvekenegi leiduma, jätkasin teekonda. Ise mõtlesin, kuidas küll see rahvuspark mulle nii kahe silma vahele jääda sai. 

Sauertali rahvuspark. Valgete lehmade taga.

Jõudsin mina üle mäe, oh mis imet ma seal näen? Mäe taga oli teine mägi, see polnud kõik, mis ma seal nägin. Nimelt teeviit parklasse ja matkaraja algusele. Juhhuu! Sõitsin üle väikse platsi ja jõudsin paljulubava sildini:

Pöörake tähelepanu sildi taga olevale võrkaiale. Need mõnedsajad meetrid, mis ma ülesmäkke selle kõrval kõndida viitsisin ja niipalju, kui silm edasi seletas, läks too aed edasi. Matkajad ei saa kaitsealale ja kaitstavad alalt välja. Vot sulle säh! Pisukese pettumusega pöörasin otsa ringi ja valisin uue sihtkoha - Lichtenau järgmine lähim 'linnaosa' Holtheimi. Sinna oli veidi üle 4 km ja armas puudeallee kulges - nagu ikka siinkandis - algul mäest alla, siis üles ja lõpuks jälle alla. Avarad vaated rohelistele viljapõldudele ja kollasele rapsimerele sini-sinise taeva taustal olid ülevad, teisi liiklejaid praktiliselt polnud nii et minu jõuetu vänderdamine ja iga natukese maa tagant joomiseks peatumine ei seganud kedagi. Isegi mitte neid armsaid Milka-lehmakesi:

Holtheim ise oli nii pisike, et kui mul ei oleks olnud vajadust tõusuks rattalt maha tulla, siis ma oleks temast ilmselt ühe jutiga läbi sõitnud. Positiivne oli aga see, et pärast asula lõppu sõid rohtu kaks ilusat obest ja pärast neid läks kogu tee, kõik need kolm kilomeetrit Lichtenauni allamäge!  Sain nii korraliku hoo sisse, et ühel hetkel leidsin end võidukihutamises mootorratta ja kahe jänesega. Rebimine oli tihe ja lõpuks saavutasin auhinnalise teise koha :D

Jõudnud tagasi kesklinna, ei viitsinud ma veel kohe koju minna ja üritasin mingigi looduskauni koha oja kaldal maha istumiseks üles otsida. Ei õnnestunud. Küll aga sattusin suure vana taluhäärberi õuele, kus aeg tundus olevat kohe täiesti seisma jäänud.

Koju jõudes polnud kell veel ükski! Sõin lõunat, istusin päikese käes terrassil ja mõtisklesin elu üle järele. Kohe sügavalt, liigagi sügavalt. Seda ikka juhtub minuga vahel ja sellisel pikal ja tegevusetul vabal päeval eriti. Kell venis ja venis, isegi tukkumine ei aidanud. Pidin end jälle toast välja ajama jalutama. Linnake oli suht väljasurnud. Kui tööpäeviti on katkematu liiklusvoo tõttu praktiliselt võimatu peatänavat ületada, siis nüüd oleks võinud seal kasvõi valssi tantsida. Ühe parginurgakese ma siiski leidsin ja mõneks ajaks sinna ka istuma jäin. Raskeid mõtteid, vastuseta küsimusi kogunes pähe muudkui juurde ja pääsu nende eest ei kuhugi.. bussid ju ei sõida :P Njah.. võibolla ma ei peaks neid üldse mainima, aga samas ma ei taha, et te arvaks, et mul vaid üks lust ja lillepidu on. Toredaid hetki, uut ja huvitavat, palju tööd - kõike seda muidugi ka. Ikka vaheldumisi üles ja alla, nagu siinne maastik.

Nüüd aga on kell tõepoolest edasi liikunud ja lausa pool kaheksa saanud. Vahepeal käis akna taga ka kärts ja mürts ning sadas vihma, küllap see varsti ka teieni Eestisse jõuab. Praegu sirab aga jälle päike ja sellega on hea lõpetada.