Nii kirjutasin tänahommikuses FB check-inis Tallinna Lennujaamas äralendu oodates. Olin just esimest korda kohtunud oma seikluskaaslasega Katriga, kes oli oma reisi lõunaosariikidest pealinna poole alustanud juba öösel kell üks! Mul hakkas oma kella neljase äratuse pärast otsekohe piinlik - tegin ettepaneku jätta meie tutvumisvestlus kuhugi hilisemasse aega ning läksin kohvi otsima, et ta veel natuke rahus tukkuda saaks.
Lennud Kopenhaagenisse ja sealt edasi Düsseldorfi möödusid uniselt ja ruttu. Pisukese ekslemise järel leidsime ka rongijaama üles ja ostsime piletid oma lõppsihtpunkti Paderborni. Hetkeks tundus juba, et nii igava algusega reisist ei tulegi mingit seiklust kui juba ta paistma hakkaski. Esiteks jäi rong hiljaks. Saksamaal! Kus vanasti võis oma ajanäitajaid rongi saabumise järgi õigeks keerata, unglaublich! Teiseks ilmus tabloole meie rongi kohta mingi lisatekst, millest me läbi närisime, et esimene osa rongist sõidab ainult poole maast. Ok.. kust kohast küll see piir võiks joosta, mõtlesime. Kolmandaks, rongi saabudes oli sellel isegi kirjas, mis jupp kuhuni kulgeb ja saime õigesse vagunisse. Küll aga tuli mõne aja pärast piletikontrolör, kes teatas, et ka ülejäänud rong ei sõida erandkorras Paderbornini välja! Oeh..
Pool tundi loksusime teadmatuses edasi ja siis tuli armas kontrolör tagasi, et meile selges ingliššis öelda, kuhu me Hammi (Jon Hammi, vabandust, aga see muudkui kummitas mind terve sõidu ajal) peatuses minema peame. Õnneks vaid otse perrooni vastasküljele teise rongi, mis meid Joni peatuses kenasti ootaski. Pool tundi hiljem olime juba Paderbornis, kus pidime kohtuma kooli esindaja Klausiga. Kus või milline ta välja võiks näha, polnud meil õrna aimugi, sest kusagil poolel teel selgus, et tema telefoninumber oli meil vale. Kui ta ei oleks Eesti kontaktisikuga ise ühendust (ja tema omakorda meiega) võtnud, poleks me üldse teada saanud, et see vale on. Igatahes, kokku me siiski saime ja suundusime kooli poole. Kõigepealt pidime aga ennast pakkima Klausi autosse, mis ei olnud üldsegi nii lihtne ülesanne kui et pagasiluuk lahti, kaks kohvrit sisse, pagasiluuk kinni ja minek. See käis rohkem nii, et luuk lahti, kaks kohvrit peaaegu sisse, luuk kinni ei lähe. Luuk lahti, üks kohver välja, tagaistmelt lapsetool välja, kohver asemele, teine kohver pagassist välja, lapsetool asemele, kohver peale, luuk kinni ei lähe. Siis veel kohvrite vahetus ja kui see ka ei aidanud, siis jäi lõpuks pagassi ainult lapsetool, mina tõmbasin eesistmel põlved lõua alla ja kaks suurt kohvrit suruti tagaistmele. Loo moraal, väikese Renault linnaautoga ei maksa eestlastele jaama vastu tulla ja kui tuledki, jäta lapsetool koju. Taksojuhtidel see-eest oli nalja kui palju.
Klaus ise oli muidugi väga tore ja sõbralik ning koolis ootas meid ees terve vastuvõtukomisjon direktoriga eesotsas. Kohal oli ka meie praktikafirma esindaja Jan, kes tutvustas meile eesootavat tööplaani. Mis see täpselt on, sellest räägin homme edasi, sest mul on juba hirmus uni ja ma ei ole veel jõudnud isegi mitte meie majutuskohani! Seda osalt ka sellepärast, et see ei asu üldsegi mitte Paderbornis vaid 17 km eemal väikses armsas vanas külakeses nimega Lichtenau, kus iga nurga taga ootab mõni ilus üllatus nagu hobused või kitsed või ojakene või surnuaed kesk eramurajooni.
Võibolla ma kusagil varem juba mainisin, et tulime siia täies teadmatuses, mis meid täpselt ees ootab - kus töötame, kus elame. Ise arvasin, et küllap ühikas ja oleks, oh oleks, et kui ka oleme samas toas, siis on toanaaber normaalne tegelane ja elame need kolm nädalat kuidagi ikka üle. Noh. Toanaaber-reisikaaslane on väga tore noor tüdruk, kellele ma võiks vanuse poolest ema olla. Ühikas aga ei ela me mitte. Elu oskab üllatada ja sattusime hoopiski kodumajutusse! Saime eraldi toad, mõlemad küll läbikäidavad ja temale kui noorema ja tugevama seljaga inimesele jäi lahtikäiv diivan, aga pisut privaatsem ikka kui ühes väikses toas. Meile eraldati ka jalgrattad, mida pidi esiteks väheke kohendama ja kõvasti pumpama, aga töökorda nad said. Homme hommikul kell seitse (sic!) peame olema juba paari kilomeetri kaugusel soojast voodist (tuba ise on suht jahe juba) ning valmis tööks ja tegudeks. Ma ütleks, et seiklus hakkab juba kenasti tuure üles võtma :)
Lõpetuseks, mis oleks kodumajutus ilma kodukassita? Kenasti kollane ja kurjakuulutava kõnnakuga, et ma ära ei unustaks, kes mind naastes ootab :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar