Hommikul 6.57 olime ontlikult maja ees valmis ja ootasime direktorit. 7.05 veeres ette tilluke valge Renault Zoe elektriauto, milles istusid rõõmsate nägudega härra direktor ja tema proua. Esialgu arvasime Katriga, et peame pagassi ronima, aga selgus, et autol on siiski ka tagumised uksed ja istmed täiesti olemas.
Teel kooli vestlesime viisakalt rohelisest energiast ja direktorihärra küsis, kuidas meil Eestis sellega lood on. Noh. Mõni tuulik ju meil on ka, aga suurema pargi loomise üle käib hetkel äge kaklus riigi ja ettevõtjate vahel. Selle tuulikumetsaga, mis Paderborni ümbruses püsti, ei saa võrreldagi.
Kooli jõudes jättis dire meid koridori istuma sõnadega, küll keegi teid siit üles leiab. Ahah. Meil polnud õrna aimugi, kuhu minna või milline meie päevakava üldse on. Ainus kodutöö, mille olime kopipeist-meetodil ettevalmistanud, oli lühike ettekanne Eesti ja aianduskooli kohta. Tunne oli nagu polikliinikus arsti ukse taga - teadmatus ja pisuke pelglikkus teadasaamise ees. Istusime ja vaatasime saabuvaid õpilasi, mõned neist õige noored, vast seitsmes-kaheksas klass. Ajukurrukestest ujus pinnale infokild kunagisest saksa keele õpikust, et siinmaal valitakse suund gümnaasiumi ja kutseka vahel juba varakult. Küllap nii ongi.
7.58 tormas uksest sisse Klaus ja haaras meid kaasa. Sörkisime tema järel teisel korrusele ja siis ei teadnud me enam kuhu minna, sest koridor oli tühi ja mitme klassi uksed valla. Õnneks taipas ta ise ka, et pudenesime poolel teel maha ja tuli meile järele. Hopsti olime klassitäie poiste ja ühe tüdruku ees - noh, kas teil on vaja midagi üles sättida või räägite niisama? Ömm. Mul oli läpakas kaasas ja saime ta peaaegu kohe ka õigete juhtmetega ühendatud. Panin powerpoindi käima, tutvustasin meid ja hakkasin seletama. Klaus vahepeal tõlkis, Katri seisis mu kõrval moraalseks toeks ja pärast esitlust näitas aianduskooli kodulehelt virtuaaltuuri. Nii nagu arvasime, ei olnud õpilastel meile ühtegi küsimust, aga üldiselt kuulasid nad viisakalt ja vaikselt ning omakasvatatud tomatitega meid ka ei loopinud. Seega loeksin ettekande edukalt kordaläinuks.
 |
| Gregor Mendeli ametikool Paderbornis |
Kuna tunni lõpuni oli veel aega ja õpetaja tahtis olulistest asjadest kah rääkida, siis lasi ta meid õue mängima. Luusisime ümber kooli, tegime pilte püramiidkatusest - väga läbimõeldud detail, et klassiruumis õpitu ikka paremini kinnistuks - ja ootasime koolikella. See osutus meie puhul kohe vägagi päästvaks, sest saime vahetunnis Klausilt infot, et ettekanne vol.2 lükkub homsesse ja kuna tal on täna konverents, siis võiks me linnas omapäi hakkama saada. Kell oli 10. Mõnikord võib ju vedada kah :)
Et mitte tervet päeva lullilöömisele raisata, uurisime-täitsime pärastlõunal koju jõudes tähtsaid praktikapabereid, misjärel premeerisime end raske koolipäeva eest hiiglasliku maasika-vahukooresaiaga:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar