Must ja valge koer

Meie esimene tööpäev Lichtenau kohalikus aia- ja maastikuehitusettevõttes algas nii vara öösel, et tõusev päike ei ulatunud veel oma kiirtega laaduri kopa sisse jäädki sulatama. Mäest rattaga alla tuhisedes tahtis külm kõrvad võtta, töökindad olime õnneks taibanud juba kohe maja ees kätte tõmmata. Kell 6.45 ootasime silmade särades-ninade tilkudes ettevõtte hoovil ja hallootasime viisakalt kõiki saabujaid ja nende koeri. Mõne aja pärast saabus ka meie juhendaja Jan ning alustasime ettevõtet tutvustavat ringkäiku. Vaatasime üle massinad, mis-kus asub, rääkisime nii ajaloost kui ka töösolevatest plaanidest. Siis selgus aga, et rendiveoki järele minemiseni jäi pisut aega, mille saime meeldiv-kasulikult veeta koertega palli mängides ning olulist kõrvatagantsügamise tööd tehes. Seejärel kutsuti kutsad offisisse, kuhu nad jäid terveks päevaks kannatlikult oma peremeeste tagasitulekut ootama. 

Kui olime rendifirmast veoki kätte saanud, suundusime esimese ülesande täitmiseks taimehotelli. Seal ootas meid ees 17 suurt konteinerpotitaime (palmid-rodod-bambused), mida külmakartlikkuse pärast üle talve soojas kasvuhoones nö. hotellis hoiti. Meie pidime need ilusad potitäied võimalikult tervetena veokile-treilerile saama ja siis hiljem sihtkohas, ühe hotelli väliterrassil need ka samamoodi maha laadima. Alustuseks oli see täitsa paras pähkel närida, sest potid ja nende sisu olid õrnakesed, aga kuradima rasked. Hea vähemalt, et neil pisukesed rattad all olid, kuigi .. oleks võinud olla vähe suuremad või vähemalt mitte nii maadligi. Üks puuke oli talvega ära surnud ja selle potist välja kangutamiseks kulus hea jupp aega ja jõudu; teisel konteineril aga oli üks ratas alt ära - jällegi lisatakistus. Jändasime viie inimesega tund aega neid peale tõstes ja pärast neljakesi pisut kauemgi maha laadides. 

Märkamatult oli aeg jõudnud lõunani ning sõidu pealt otsustati teha kiire peatus ühe poe pagariletis. Kiire amps kaasa ja tagasi ettevõtte halli, kus komplekteerisime autod ümber ja sõitsime järgmisele objektile, Dalheimi kloostrisse.  See on üks väääga tähtis ja kiireloomuline töö, sest et juba sel reedel tuleb sinna vandenõuteooria-teemalist näitust avama Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier isiklikult! Kui tavapäraselt on terve kloostri kompleksi hooldamas üksainumas inimene, siis enne nii tähtsaid ninu aetakse haljastajaid-betoneerijaid-niitjaid kohale hulgim. Saime meiegi endale rohimiseks ühe roosipeenrakese, et kui herr Präsident ballisaali aknast purskkaevu imetleda tahab, siis võiks ta seda julgelt teha ja mitte ükski põldpiimohakasepojuke ei sega tema silmade puhkamist.

Kell pool neli paluti meil põlved puhtaks kloppida, vesiheinaämber Schubkarresse tühjaks kallata ning otsida mõni sõiduks, millega tagasi halli saada :P Nali naljaks, hetkeks tundus tõepoolest, et Jan ei olnud arvestanud meid kloostrisse jättes, et teised autod olid ju ka tulles inimesi täis. Kolleegid arutasid ja sebisid natuke, said proffidena logistika paika ja kõik töötajad mahtusid autodesse kenasti ära.

Enne ja pärast ja väike osa aiast

Tähelepanelikud lugejad mäletavad, kuidas tänane postitus algas - tuhinal mäest alla, jah? Nii. See tähendab ju, et kodu asub mäe otsas. Empaatilised lugejad tunnetavad nüüd, kuidas on pärast 9-tunnist tööpäeva rattaga ülesmäkke sõtkuda. Piimhape jalgades, hing paelaga kaelas, eks? Jaa.. just nii see oli. Ja on homme jälle, tschüss!