Mungad jooksus

Tänane päev jätkus kloostrimüüride vahel. Suurema osa päevast rohisime roosipeenraid, aga paar tunnikest saime kätt proovida ka siirdmuru ehk Rollraseni paigaldamisel. Katri oli seda tööd varemgi teinud, mina mitte. Mururullike vajalikku kohta, järkjärgult lahti veeretada ja ääred üksteise vastu hästi kinni vajutada, nii et mulda ei paistaks ja sobivas pikkuses noaga parajaks lõigata. Iisi-briisi! Noh.. oleks muidugi, kui aluspind tasane ja ühtlase servaga oleks, seda me aga miskipärast kõikjal ettevalmistama ei pidanud. Küllap oli asi ajas ja rahas - ise oleksin pigem võtnud ja kogu platsi üles kaevanud ning uue muru pannud - lõpptulemus saanuks kenam ja püsinud arvatavasti kauem, kui see lapitekk, mida me paikasime.

Pärastlõunal jätkasime roosides. Käsivartelt on näha, et tööd tegime ausalt - kontoriroti valged siidised käed on nüüd päikesest punased ja ühtlaselt kriimude-aukudega kaetud. Kui oma peenraga lõpetasime, pidime jätkama kolleegide eilset tööd. Nemad kasutasid rohimisel vist mingit saksa spezialität-meetodit, mis seisnes pinna tagurpidi pööramises ja kogu umbrohu mulda jätmises. Noh. Palusalu oleks meile sellise tehnika eest kõplaga sealsamas füüsilise noomituse teinud, raudpolt! Kuna muld on siin savine, siis olid kõik need heina- ja ohakajuured õhukäes kivikõvade kamakate sisse kinni kuivanud ja neid lahti peksta oli ilmatuma tüütu tegevus. Samas sinnapaika me seda ka jätta ei saanud, sest peenra lõpetasime ju meie ja seleta siis pärast, et praaki tegid alguses teised. Nii me siis käisimegi jõudumööda peenra uuesti üle. Hiljem, kui Jan kõigi tehtud tööd üle kontrollis, saime kuulda, kuidas meie töömaa palju puhtam oli, kui kohalike oma. Ju siis see saksa meetod ikka päris õige asi ei olnud. 

Kloostrist lahkudes osutas Jan ühele koheva lehesoenguga madalale ja jämedale pärnale, mille ees väike pingike ja hunnitu vaade purskkaevuaiale: Tilia cordata, arvatavalt 400 aastat vana. Nonnii, kujutasin juba ette, kuidas järgneb lugu puu istutajast, kelleks oli suure tõenäosusega üks õnnetu munk, kes vastamata armastuse pärast end kloostrisse pagendas ja oma südamedaami auks südamekujuliste lehtedega puu mulda pani. See pärn, jätkas Jan, murdus suure tormiga maha ja  veidi hiljem tulid mehed mootorsaagidega tüve tükeldama. Järsku aga takerdus saag ja igale poole hakkas verd pritsima - täielik slasher-movie! Selgus, et puutüvi oli saanud koduks ühele väiksele vaesele pesukarule, kes veel räigelt kõhtu haavatunagi selle eest võitlemist jätkas. Võeh. Niipalju siis romantilisest love-storyst. 

Selle koletu veretööga lõppeski me kloostriskäik. Homme on uus päev ja uued väljakutsed. Mis need on, ei tea me veel isegi. Jääge kuuldele!