Mutionu pidu

Minu viimane päev sellel sessil kujunes pikaks nagu lohemadu. Esimesed kolm tundi kuulasime kahe Tarmo loengut suure puu istutamise teemal. See on üks kole keerukas ettevõtmine, seda ma teile nüüd ütlen. Mitte ainult sellepärast, et puu ise on suur ja kaevata on raske, vaid kõik need mustmiljon asja, mida sa eelnevalt läbimõtlema ja ettevalmistama pead. Pluss aeg. Pluss hilisem hooldus. Pluss see, et kui sa ka kõik need miljonid õigesti sooritanud oled, siis pruugib vaid ehitusmeestel su äsjaistutatud puuke kuldse nektari sihtmärgiks seada ja mäng ongi läbi. 

Teooria järel suundus minu grupipool Maarja külla kogu seda tarkust praktikasse valama. Mina aga liitusin vastasvõistkonnaga (einoh, tegelt oleme ju ikka ühise asja eest väljas) ja läksime õue nööride ja kividega mängima. Pantaloonel oli tuline õigus, kui tõdes, et mis sest kivist tassida - kivi raske! Aga no ei usu ju enne, kui peab ikka oma seljal kõik läbi proovima. 

Alustuseks muidugi pidime platsi ette valmistama ja veel enne seda pidime meelde tuletama esimest sessi - misasi on 3-4-5, millist osa mõõdulatist ikkagi nivelliirides liigutama peab ja kuidas languse protsenti arvutada. Kui see ja mõõtmistöö tehtud sai, lõime labidad maasse, kärutasime liiva tolmates taldvibradega platsid tasaseks ja siis - mitu tundi hiljem - jõudsime alles kivimustri ladumiseni. Ikka punast ja halli, halli ja punast, ilusti keskelt kolmnurgast väljapoole liikudes ('hambaid' ei tekkinud üldse :P) ja valmis me ruuduke saigi. Iluplaat keskele ja grupipilt. Tekkis juba väike lootus õigel ajal koju saada, aga no millal enne õpilase elu nii lihtsaks tehakse. Kivikirved (õiget nime juba enam ei mäleta) pihku ja mustri servadesse kaks rida täringukivi, läks! Väsinud päkapikud võtsid ohates põlvematid alla, kirved pihku ja asusid toksides kive paika sättima. Ei olnud see mitte lihtne töö - looduskivi on ju igast küljest isesugune ja katsu siis leida kaks-pool-meetrit ühtlasi tükke rivisse. Ja siis sinna otsa veel üks rivi. Kella poole kaheksaks õhtul oli igasugune tööisu läinud ja hambad ristis surusime need viimased kuidagigi paika, et lõpupildile ikka valmis töö jääks.

Kuidas kutsud karjast tulevad? Vuta-vuta-vutt-vutt-vutt! Kiiresti loopisin kivid konteinerisse ja sillutisekivid alustele tagasi, ühikas lobistasin suurema mustuse maha ja asjad autosse ning kappasin oma raudsel ruunal loojuvasse päikesesse.

Kui ma Räpinas käima hakkasin, siis muretsesin pisut pikkade õhtuste kojusõitude pärast. Kuigi mu juhtimisõigus saab tänavu sügisel täisealiseks ja eelmise aasta roadtripil kogusin tuhandeid sõidukilomeetreid lisaks, oli mu kokkupuude loomadega teel olnud seni praktiliselt olematu (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Teeolusid on nüüd sessidel käies olnud seinast-seina ja ka üsna ebameeldivaid, metsloomi aga praktiliselt null. Meenub vaid üks rebane ja seegi jooksis mu auto eest läbi alles Lasnamäe kanali alguses.

Nüüd aga on saabunud kevad ja sellist mutionu pidu pole mu silmad veel näinud. Pühapäevasel Räpina suunal ümbritsesid meid tavapärastele kassidele-kurgedele lisaks haigrud, kullid, jänes, rebane, kits ja üks hästisöönud hundilaadne tegelinski, kelle kohta ma ei julge 100% väita, et see ikka koer oli.

Eilsel Tallinna suunal läks asi veel hullemaks, sest pea kõik need eelpool nimetatud loomad otsustasid kevadet teepeoga tähistada. Linnud sooritasid auto nina eest napikaid madallende, kassid sõelusid üle tee, reinuvader harrastas teepervel sörkjooksu. Metskitsed olid puhta napakad: esimene jooksis teelt maha, aga keeras siis otsa ümber, veidi maad edasi võtsid teised kaks rahulikult aega teel kurameerimiseks ja näitasid mulle ülbelt oma kaunist valget tagumikku. Ausalt, mul oli selline tunne, et kohe tuleb joostes väle põder ja lükkab mu koos autoga lihtsalt külili! Aegviidu kandis meenus mulle kohalik matkasellist karuott ja lootsin väga, et ta mõnest järjekordsest jalutuskäigust väsinuna  juba põõsa all und näha nohiseb. Õnn oli seekord minuga ja viimane takistus mu kannatuste rajal olid armuvalus konnakesed, keda oli piisavalt vähe, et neist rahumeeli üle (mitte laiaks!) sõita.

Kui kell kaksteist öösel lõpuks surmväsinuna koju jõudsin, ootas mind ees viimane piduline - Frets nurrus ja hõõrus end vastu mu jalgu, nagu poleks sada aastat näinud. Vaesekene ei aimagi veel, KUI korraks ta soe küljealune koju tuli. Arvata võib, et Erasmuse-järgne vastuvõtt pole pooltki nii hell...